Dmanisi külast on leitud arvatavasti 1,8 miljoni aasta vanuseid inimlase koljusid jm skeleti osi. Need on väljaspool Aafrikat ühed vanimad inimjäänused.  II aastatuhande lõpus hakati kõrvu pronksiga tarvitama rauda, 9. sajandil raua kasutamine laienes ja 8.–7. sajandil algas rauaaeg. Et kaitsta end sõja- ja röövretkede vastu, rajati kindlustatud asulaid, II aastatuhandel eKr moodustusid hõimuliidud. II aastatuhande lõpus ja I aastatuhande algul eKr tekkisid Edela-Gruusias varased riiklikud moodustised Diadohhi ja Vana-Kolchis (Kolhethi). 9. ja 8. sajandi vahetusel eKr purustas Urartu Diadohhi ja 8. sajandil vallu­tasid kimmerlased Kolchise. 6. sajandi keskpaiku eKr allutasid Gruusia oma võimule Ahhemeniidid. Lääne-Gruusias tekkis 6. sajandil eKr Vana-Kolchise järglasena Kolheti riik, Musta mere idarannikule rajati Kreeka kolooniad Phasis (nüüd Phothi) ja Dioskurias (Suhhumi). Ida-Gruusias tekkis 4. sajandi lõpus eKr Kharthli riik (antiikallikais Ibeeria; keskus Mtshetha). Tugevaim oli see 3. sajandil, kui ta hõlmas Ida- ja Lõuna-Gruusia ning osa Lääne-Gruusiast. 1. sajandil eKr allutas suurema osa Gruusiast oma võimule Rooma. 2. sajandil pKr tugevnes Kharthli taas ja sõltuvus Roomast muutus vormiliseks; riigi õitseng oli 130.–150. aastail, Pharsman II valitsemisajal. Lääne-Gruusias tekkis 2. sajandil Lazika (Egrisi) riik, mis tugevnedes alistas Kolheti põhjaosa, riigi õitseng oli 3.–4. sajandil. 337 kuulutas Kharthli kuningas risti­usu riigiusuks. 4.–6. sajandil oli Kharthli vasallisõltuvuses Sassaniidide Iraanist ja Lazika Bütsantsist. 5. sajandi II poolel juhtis Sassaniidide-vastast võitlust Kharthli kuningas Vahtang I Gorgasal. Ta avardas ja tugevdas riiki: Kartliga liideti Klardžeti, Ereti, Kambetšovani ja Tšuketi, rajati kindlusi. Suurenes Thbilisi tähtsus ning 6. sajandil sai sellest Kharthli riigi ning Ida-Gruusia poliitiline, majanduslik ja kultuurikeskus. Tema järglased jätkasid sõda, kuid said 523 lüüa. Kuningas kõrval­dati ja Kharthlit hakkas valitsema Iraani asehaldur (marzpan). Iraani ja Bütsantsi vahelise lepinguga (562) jäi Lazika Bütsantsi alluvusse, 7. sajandi alguses kindlustus Bütsantsi mõjuvõim ka Kharthlis.

Gruusia keskaeg

7. sajandi keskpaiku algas araablaste sissetung. Hoolimata visast vastupanust alistasid nad suurema osa Gruusiast ja Bütsantsi ülemvõim jäi püsima ainult osas Lääne-Gruusias. 8. sajandi lõpus hakkas Gruusia järk-järgult araab­laste ikkest vabanema. Vallutajate vastu peetud võitluses tekkisid 8. sajandi lõpul ja 9. sajandi alguses sõltumatud riigid Kahhethi, Ereti, Tao-Klardžethi ja Abhaasia. Viimase vürst Leon II ühendas oma võimu alla kogu Lääne-Gruusia. Vürstide omavahelises võitluses allutasid 10. sajandi II poolel ja 11. sajandi alguses peaaegu kogu Gruusia Bagratiidid, kes 12. sajandi alguses lõid ühtse Gruusia riigi. 11.–12. sajandil jõudis lõpule gruusia rahva kujunemine. Kuigi 11. sajandi lõppveerandil pidi Gruusia andamit maksma maale tunginud Seldžukkidele, oli 11.–12. sajand Gruusia riigi õitseng. Davith Ehitaja ajal [1089—1125] tugevnes tsentra­liseeritud riik, moodustati alatine sõjavägi, lõpetati seldžukkidele andami maksmine (1099) ja vabastati nende võimu alt Thbilisi (1122). Kuningas Giorgi III [1156–84] ja kunin­ganna Thamari ajal [1184–1213] tugevnes Gruusia poliitiline mõjuvõim Põhja-Kaukaasias ja naabermaades. Gruusia oli tollal Lähis-Ida tugevaid riike. Hästi olid arenenud põllundus, viinamarjakasvatus, käsitöö ja kaubandus, rajati teid ja niisutuskanaleid, kõrge taseme saavutas kultuur. 13. sajandil ja 14. sajandi I poolel sai Gruusia rängalt kannatada mon­golite vallutuste tagajärjel, 1386–1403 laastasid maad Timuri sõjaretked. 15. sajandi II poolel ühtne Gruusia riik lagunes. Tekkisid iseseisvad Kharthli, Kahhethi ja Imerethi kuningriik ning Samtshe-Saathabago (ka Meskheti) vürstiriik. 16.–17. sajandil killustumine jätkus, Imerethist eraldusid Samegrelo, Guria, Abhaasia ja Svanethi vürstiriik. 16.–18. sajandil võitlesid Gruusia pärast Türgi ja Iraan. Nad sõlmisid 1555 lepingu, millega Lääne-Gruusia allutati Türgi ja Ida-Gruusia Iraani ülemvõi­mule, kuid sõjad Gruusia pärast puhkesid nende vahel hiljemgi. 1555. aasta lepingut kinnitasid Iraan ja Türgi 1612 ning 1639. Gruusia rahva iseseisvuspüüdlused suruti julmalt maha. Eriti ränk oli Iraani šahhi Abbas I vägede sõjakäik Karthlisse ja Kahhetisse 17. sajandi I veerandil: hukkus ligi 100 000 inimest, niisama palju aeti vägivaldselt Iraani. Iraani valitsejad püüdsid Gruusia elanikke hävitada ja asustada maale rändrahvaid. Türgile kuulunud Lääne-Gruusias teostati elanike vägivaldset türgistamist või müüdi neid orjaks. 1625 puhkes Giorgi Saakadze juhtimisel Kharthlis ja Kahhethis Iraani-vastane ülestõus, 1659 toimus Kahhetis uus ülestõus. Et Iraani ja Türgi ülemvõimust vabaneda, otsisid Gruusia valitsejad tuge ja sõjalist abi Vene riigilt; paljud Gruusia poliitikud ja kultuuritegelased leidsid Venemaal varjupaiga, 17. sajandi lõpus tekkis Moskvas gruusia koloonia. Kharthli kuningas Vahtang VI [1703–24, vaheaeg 1712–19] püüdis kindlustada keskvõimu (koostati seaduste kogu) ja edendas ehitustegevust; välispoliitikas orienteerus ta Venemaale. Kuningas Irakli II [1744–98] ühendas 1762 Kharthli ja Kahhethi, tema ajal taastus majandus, rajati manufaktuure, elustusid linnad. 1783 sõlmisid Irakli II ja Katariina II Georgijevski traktaadi, millega Kharthli ja Kahhethi (Ida-Gruusia) allutati Venemaa protektoraadile. Traktaat muutis keerukaks Gruusia suhted Türgi ja Iraaniga. 1795 rüüstasid Iraani väed Thbilisit ja selle ümbruskonda.1801 ühendati Ida-Gruusia Venemaaga.

Vene võimu all ja NSV Liidus

1801 ühendati Ida-Gruusia Venemaaga. Vene-Iraani ja Vene-Türgi sõdade tulemusena liideti Venemaaga 19. sajandil ka Lääne-Gruusia (1803 Megreelia, 1810 Imerethi ja Abhaasia ning 1811 Guria vürstiriik). 1830. aastail hoogustus käsitoondus, tekkisid väikeettevõtted, arenesid kaubalis-rahalised suhted, suurenes linnaelanikkond. 1864 kao­tati pärisorjus Ida-Gruusias, 1865–71 Lääne-Gruusias. See mõjus soodsalt kapitalistlike suhete arengule. 1873 avati Thbilisi–Phothi ja 1883 Bathumi–Thbilisi–Ba­kuu raudtee. Rajati tekstiili-, naha-, tubaka- ja konjakitööstuse ning metallitöötlemise ettevõtteid; 1890. aastail andis Gruusia 50% maailmaturu mangaanist. Aastani 1917 oli Gruusia Vene Taga-Kaukaasia asehaldurkonna osa.

Pärast 1917. aasta revolutsiooni Venemaal kuulutas Gruusia end 26. V 1918 iseseisvaks. Kokkuleppel valitsusega tulid mai lõpus ja juuni alguses Gruusiasse Saksa ja Türgi väed, Gruusia loovutas peamiselt muslimitega asustatud Musta mere äärsed alad Türgile. Detsembrist 1918 kuni juulini 1920 oli Gruusia Suurbritannia protekstiooni all, riigis viibisid Briti väed. 7. V 1920 sõlmis Gruusia lepingu Vene SFNV valitsusega, millega viimasele tehti olulisi järeleandmisi (Briti üksused pidid maalt lahkuma, bolševike organisatsioonid legaliseeriti). 27. I 1921 tungis Gruusiasse Punaarmee, 25. Il 1921 kuulutati Gruusia nõukogude vabariigiks. Samal aastal moodustati Gruusia NSV koosseisus Adžaari ANSV, Abhaasi ANSV ja Lõuna-Osseedi autonoomne oblast. 12. III 1922 moodustasid Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia NSV Taga-Kaukaasia Föderatsiooni, mis 13. detsembris nimetati Taga-Kaukaasia SFNV-ks. 30. XII 1922 astus Gruusia selle koosseisus NSV Liitu, aastast 1936 oli Gruusia liiduvabariik. 27. VIII 1924 toi­mus Nõukogudevastane ülestõus, milles 3000 inimest sai surma ja mille järel 130 000 inimest küüditati Sibe­risse. Olulised vastuhakud olid Gruusias ka 1956 ja 1978.

Iseseisev Gruusia riik

Uue iseseisvusliikumise alguseks oli 9. IV 1989 toimunud meeleavaldus, mille Nõukogude relva­jõud maha surusid. 1991 toimunud rahvahääletu­sel pooldas 98% hääletanuist iseseisvust. 9. IV 1991 kuulutati iseseisvus välja, sisuline iseseisvus saavutati NSV Liidu lagunemise järel. Aastast 1993 on Gruusia SRÜ liige. 1991 presidendiks valitud Zviad Gamsahhurdia oli sunnitud sõjaväe mässu tõttu 1992 riigist lahkuma, ajutine üleminekuvalit­sus kutsus Riiginõukogu esimehe kohale Eduard Ševardnadze, kes sisuliselt täitis riigipea ametit aastani 1995, siis valiti ta presidendiks (1992–95 oli Gruusia presidendi koht täitmata). 1992–94 toimus relvavõitlus Abhaasiaga, kes 1994 kuulutas end iseseisvaks riigiks. Abhaase toetasid Venemaa (relvade ja vabatahtlike palgasõduritega) ning Põhja-Kaukaasia (valdavalt tšetšeenide) relvarühmad. Gruusia sõjajõud said lüüa ning grusiinid (kuni 300 000 inimest) pidid sealsest piirkonnast lahkuma. 1996 kuu­lutati pärast kuueaastast vastasseisu välja vaherahu end iseseisvaks kuulutanud Lõuna-Osseetiaga, keda samuti toetas Venemaa. Piirkonda paigutati SRÜ rahuvalvejõud, mis koosnesid Venemaa üksustest. 2000 valiti E. Ševardnadze tagasi, ehkki vaatlejad rääkisid ohtrast valimisreeglite rikkumisest. 2002 teravnes väidetavalt Pankisi orus paiknevate tšet­šeeni baaside tõttu vastasseis Venemaaga, samal ajal asus USA andma Gruusia sõjaväele terrorismialase võitluse väljaõpet. 2003. aasta parlamendivalimiste järel puhkesid rahvarahutused, valimistulemuste võltsimises süüdistatud E. Ševardnadze oli sunni­tud tagasi astuma, rahulolematuse sisulised põh­jused olid lokkav korruptsioon ja üldine vaesus. 2004 võitis presidendivalimised opositsiooni liider Mihhail (Mihheil) Saakašvili võttis suuna ühinemisele NATO ja EL-iga. 2004 sunniti maalt lahkuma keskvõimule allumatu Adžaaria auto­kraatlik juht Aslan Abašidze. 2005 sõlmisid Gruusia ja Venemaa lepingu, mille järgi viidi Vene sõja­väebaasid Gruusiast (Bathumist ja Akhalkalakist, kuid mitte Abhaasiast) aastaks 2007 välja. 2008 puhkes Lõuna-Osseetias taas relvakonflikt, mille käigus Vene väed hõivasid osa Gruusia territooriumist ning Venemaa tunnustas Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat iseseisvate riikidena. 2013 valiti presidendiks Giorgi Margvelašvili.

Aastast 1992 on Gruusia ÜRO liige.

EE 15, 2007; muudetud 2014