hüdrogeoloogia (<kr), geoloogia haru, mis uurib maapõues oleva vee paiknemist ja esinemisvorme (üld- ja regionaalhüdrogeoloogia), selle liikumist, ressursse ja taseme muutumist (hüdrogeodünaamika), koostist ja kujunemist (hüdrogeokeemia) ning temperatuuri (hüdrogeotermia). Keskne uurimisvaldkond on põhjaveevaru koostise ja omaduste olenevus loodus- ja tehistegureist, peamine rakenduslik eesmärk on põhjavee otstarbeka kasutamise ja tõrje võimaluste selgitamine mng geohüdrosfääri (maakoore vett sisaldava osa) kaitsmine reostamise eest. Oluline on ka põhjavee saastumise ja isepuhastumise uurimine ning põhjaveevaru tehisliku täiendamise võimaluste selgitamine. Ηüdrogeoloogia andmestik saadakse pms kaevude (puurkaevude) proovipumpamiste (pumpamiskatse) ja veetaseme mõõtmisega, vee keemilise, bakterioloogilise ja isotoopkoostise analüüsiga ning füüsikaliste omaduste määramisega. Andmetöötluses kasutatakse keerukaid matemaatilisi mudeleid – Lähis-Idas, Kesk-Aasias, Indias ja Hiinas osati rajada kaeve ja veejuhtmeid ning kapteerida allikaid juba 3000–5000 aastat tagasi. Esimesed arutlused põhjaveest pärinevad meie ajaarvamise eelsest ajast (Thales, Platon, Aristoteles). Põhjavee kujunemise infiltratsiooniteooriale panid aluse P. Perrault (1608–80) ja Ε. Mariotte 17. sajandi II poolel. Põhjavee statsionaarse liikumise põhimõtted sõnastasid Η. Darcy (1803–58) ja J. Dupuit (1804–66) 19 sajandi keskel, mittestatsionaarse liikumise teooria J. Boussinesq (1842–1929), Ρ. Forchheimer ja С. Theis (sündinud 1900). Põhjavee koostise kujunemise teooriale pani 1930 aastail aluse Vene teadlane Vladimir Vernadski. Nimekaid teadlasi: F. Savarenski, G. Kamenski (1892–1959), Α. Ovtšinnikov (1904–69), F. Botšever (1911–78), J. Pinniker (sündinud 1926) ja V. Šestakov (sündinud 1927) (kõik Venemaa), К. Keilhack (1858–1944, Saksamaa), О. Ε. Meinzer (1876–1948), Μ. Hantush (sündinud 1921), D. Todd (sündinud 1923) ja R. de Wiest (sündinud 1925) (kõik USA).

Esimese Eesti hüdrogeoloogilise ülevaate avaldas Jaan Kark 20. sajandi I poolel. Artur Verte lõi 1960. – 70. aastail hüdrostratigraafia, põhjaveevaru paiknemise, kemismi ja dünaamika alused, neid on täiendanud Erna Sepp, Leo Vallner, Vello Karise, Leonid Savitski jmt. Tänapäeval jätkatakse hüdrogeoloogia-alaseid uuringuid Eesti Geoloogiakeskuses.  

EE 3, 1988; VE, 2006; muudetud 2011