hambad

Inimese hambad

hambad (dentes), seedeelundkonda kuuluvad elundid, mille ülesanne on toitu haarata ja peenestada. Hambad võivad olla ka kaitse- ja ründevahendid (kiskjalistel, seal). Tüüpilised hambad on luuhambad (imetajail, sealhulgas inimesel).

Iga hammas liigendub krooniks, kaelaks ja juureks (või juurteks). Hamba sees on hambaõõs, milles paikneb hambasäsi ehk pulp. Juure piirkonnas kitseneb see kanaliks, mille kaudu veresooned ja närvid pääsevad hambaõõnde. Hamba peamise massi moodustab dentiin. Hambakrooni katab email ehk hambavaap, erakordselt kõva prismakestest koosnev moodustis. Hamba juurt katab luukiht – tsement. Viimast katab õhuke sidekoeline ümbris, periodont, mille kiud kinnitavad hamba hambasompu. Hammast ümbritsevaid kudesid (igemed, periodont, hambasompude koed) nimetatakse parodondiks. Ηambaid, mille sombus asetsev osa on niisama lai kui kroon ja mille õõs ei kitsene, nimetatakse juurteta hammasteks (näiteks närilistel). Juurteta hambad kasvavad kogu eluaja.

Kuju ning talitluse järgi jagunevad hambad lõike- (intsisiivid), silma- (kaniinid), eespuri- (premolaarid) ja tagapurihammasteks (molaarid).

Lõikehambaid on nii üla- kui ka alalõuas ühel pool 3 (v.a mäletsejalised, kellel ülemisi lõikehambaid ei ole ja alumisi on silmahamba lisandumise tõttu ühel pool 4).
Silmahambad (seal ja kiskjalistel nimetatakse neid kihvadeks) paiknevad lõikehammaste ja eespurihammaste vahel. Seal ja kiskjalistel on kihvu nii üla- kui ka alalõuas kummalgi pool 1. Mäletsejalistel ja märal silmahambaid ei ole, täkul on nad nõrgalt arenenud.
Eespurihambaid on mäletsejalistel ja hobusel üla- ja alalõuas 3, seal ja koeral 4, kassil ülalõuas 3 ja alalõuas 2.
Purihambaid on mäletsejalistel, seal ja hobusel nii üla- kui ka alalõuas ühel pool 3, koeral ülalõuas 2 ja alalõuas 3, kassil üla- ja alalõuas 1.

Hammastiku koostist – eri tüüpi hammaste arvu – märgitakse hambavalemi abil. Hambavalem on murd, mille lugeja on üla- ja nimetaja alalõualuu vasakpoolsete sama tüüpi hammaste arv eestpoolt tahapoole loetuna. Erakordselt suuri lõikehambaid nimetatakse võhkadeks (näiteks elevandil), väga suuri silmahambaid kihvadeks (seal, paljudel kiskjalistel).

Purihammaste krooni ülapinna kuju on imetajarühmiti erisugune ja vastavuses toitumisviisiga. Mitmel kiskjalisel (näiteks hüäänil) on mõned tugevate toruluude purustamiseks kohastunud purihambad (ülalõua viimane eespurihammas ja alalõua esimene tagapurihammas) teistest palju suuremad ja teravamad, neid nimetatakse kiskhammasteks. Koeral ja kassil on samuti kiskhambaid, nendega tükeldavad nad toitu. Köbruliste (bunodontsete) purihammaste ülapinnal on nürid köbrud (näiteks inimesel), harjalistel (lofodontsetel) hammastel on köbrud liitunud ristipidisteks harjadeks (näiteks hobusel), lõikköbruliste (sekodontsete) purihammaste köbrud on kitsad ja lõikavad (kiskjalistel).

Kõige vanapärasemad hambad on kõhrkaladel, neid nimetatakse nahahammasteks. Luukalade, kahepaiksete ja roomajate hambad asetsevad harilikult lõualuude servadel või siseküljel, murdunud hambad vahetuvad uutega. Inimesel on nii ülal kui all 2 lõike-, 1 silma-, 2 eespuri- ja 3 purihammast. Imetajate hambad asetsevad sompudes, vahetuvad – ainult üks kord – lõike-, silma- ja eespurihambad; esimese põlvkonna hambaid nimetatakse piimahammasteks, teise omi jäävhammasteks. Inimesel tulevad piimahambad 6 kuu kuni 2 aasta vanuselt, jäävhammaste tulek algab umbes 5.–6. eluaastal. Purihambad ning sea ja koera 1. eespurihammas on kohe jäävhambad.

Hambavahetus toimub kindlal ajal ja selle põhjal saab määrata looma vanust. Hambad moodustavad üla- ja alalõuas hambakaare. Hambakaared asetsevad seal ja kiskjalistel kohakuti, taimtoidulistel on alumine hambakaar ülemisest kitsam ning nendel jääb lõikehammaste ja eespurihammaste vahele hambavaba serv – diasteem. Eespurihammaste ja purihammaste mälumispind on seal ja kiskjalistel köbruline, taimtoidulistel teravaharjaline.