maastikuteadus
maastikuteadus, loodusgeograafia haruteadus, mis käsitleb maastikke kui looduskomplekse (maastikusfääri koostisosi), uurib nende ehitust, teket, muutumist, arenemist, paiknemise seaduspärasusi, liigitust ja ka muutumist inimtegevuse tagajärjel.
Maastikuteadus tugineb Alexander von Humboldti ja Vassili Dokutšajevi vaateile (loodus on ühtne, terviklik ja vööndiline), teaduse rajajaid on Lev Berg, Siegfried Passarge, Carl Troll (1899–1975), Boriss Polõnov (1877–1952), Robert Abolin (1886–1939) ja Andrei Grigorjev. Maastikuteaduse põhilised uurimismeetodid on komplekssed väliuuringud (sh maastikukaardistamine), aero-kosmomeetodid ja kartograafiline analüüs. Täppisteaduslike meetodite kasutamine on eriti iseloomulik maastikuteaduse piiriteadustele, näiteks maastikugeokeemiale ja -geofüüsikale; maastikuosiste seoste selgitamisel ja maastikuüksuste klassifitseerimisel on katsetatud matemaatilise statistika ja matemaatilise loogika meetodeid. Arenevad kultuurmaastike uurimine, maastikuhooldus ja maastikuplaneerimine. Maastikuteadusel on tihedaid kokkupuuteid organismide kooslusi uurivate bioloogiaharudega (biotsönoloogiaga ja geobotaanikaga).
Eesti maastikke on uurinud Johannes Gabriel Granö, Eduard Markus ja August Tammekann, pärast Teist maailmasõda on tuntumad maastikeuurijad Endel Varep, Ivar Arold, Kallio Kildema, Urve Ratas jt). Tänapäeval on Eestis kolm põhilist maastike uurimisega tegelevat keskust: Eesti Maaülikool (Kalev Sepp jt), Tartu Ülikool (Ivar Arold, Ülo Mander jt) ja Tallinna Ülikool (Hannes Palang jt)
Vaata ka seotud artiklit
EE 6, 1992; muudetud 2011