maastikuteadus

maastikuteadus, loodusgeograafia haruteadus, mis käsitleb maastikke kui looduskomplekse (maastikusfääri koostisosi), uurib nende ehitust, teket, muutumist, arenemist, paiknemise seaduspärasusi, liigitust ja ka muutumist inimtegevuse tagajärjel.

Maastikuteadus tugineb Alexander von Humboldti ja Vassili Dokutšajevi vaateile (loodus on ühtne, terviklik ja vööndiline), teaduse rajajaid on Lev Berg, Siegfried Passarge, Carl Troll (1899–1975), Boriss Polõnov (1877–1952), Robert Abolin (1886–1939) ja Andrei Grigorjev. Maastikuteaduse põhilised uurimismeetodid on komplekssed väli­uuringud (sh maastikukaardistamine), aero-kosmomeetodid ja kartograafiline analüüs. Täppisteadusli­ke meetodite kasutamine on eriti iseloomulik maastikuteaduse piiriteadustele, näiteks maastikugeokeemiale ja -geofüü­sikale; maastikuosiste seoste selgitamisel ja maasti­kuüksuste klassifitseerimisel on katsetatud mate­maatilise statistika ja matemaatilise loogika meeto­deid. Arenevad  kultuurmaastike uurimine, maas­tikuhooldus ja maastikuplaneerimine. Maastikuteadusel on tihe­daid kokkupuuteid organismide kooslusi uurivate bioloogiaharudega (biotsönoloogiaga ja geobotaanikaga).

Eesti maastikke on uurinud Johannes Gabriel Granö, Eduard Markus ja August Tammekann, pärast Teist maailmasõda on tuntumad maastikeuurijad Endel Varep, Ivar Arold, Kallio Kildema, Urve Ratas jt). Tänapäeval on Eestis kolm põhilist maastike uurimisega tegelevat keskust: Eesti Maaülikool (Kalev Sepp jt), Tartu Ülikool (Ivar Arold, Ülo Mander jt) ja Tallinna Ülikool (Hannes Palang jt)

Vaata ka seotud artiklit

EE 6, 1992; muudetud 2011