klimatoloogia

klimatoloogia (kr), kliimaõpetus, teadus, mis uurib Maa kliimat (sh tema seisundit, kõikumist ja muutumist) ning selle kujunemist; tegeleb sh kliimaprotsesside modelleerimise, karakteristikute kindlaksmääramise ja kliima klassifitseerimisega. Klimatoloogia on loodusgeograafia ja meteoroloogia piiriteadus, ta jaotub uurimissuundade järgi paljudeks harudeks.

  • Teoreetiline klimatoloogia uurib kliimat kujundavaid protsesse ning otsib neid imiteerivate mudelite abil kliima kõikumise ja muutumise ennustamise võimalusi; toetub pаleоklimatoloogiale, mis rekonstrueerib möödunud geoloogiliste ajastute kliimat liustikes või setetes leiduvate kivististe, mõningate isotoopide, õietolmu vms järgi. Ajaloolisest ajast on lisaks dendroklimatoloogilisi (puude aastaringidest saadavaid) ning otseseid või kaudseid ajaloolisi andmeid; esimesed mõõteriistadega saadud vaatlusandmed pärinevad 17. sajandist.
  • Üldklimatoloogia käsitleb kliimat kujundavaid tegureid ning nende osa Maa ja selle eri piirkondade kliimas.
  • Klassikaline klimatoloogia uurib kliimat üksikute meteoroloogiliste elementide väärtuste (keskmised, ekstreemsed, tõenäosed) järgi.
  • Kompleksne klimatoloogia põhineb ilmade morfoloogilisel (välistunnuselisel) klassifikatsioonil ja füüsikaline klimatoloogia kliimaprotsesside füüsikalis-matemaatilisel uurimisel.
  • Dünaamiline klimatoloogia käsitleb atmosfääri üldise tsirkulatsiooni toimet kliimale.
  • Makrolimatoloogia, mesoklimatoloogia ja mikroklimatoloogia uurivad vastavalt suure, keskmise ja väikese ruumilise ja ajalise ulatusega kliimat.
  • Rakendusklimatoloogia käsitleb kliima mõju inimesele ja tema tegevuse objektidele. Rakendusklimatoloogia harusid on biоklimatoloogia (uurib kliima mõju organismidele ja populatsioonidele), agroklimatoloogia (uurib kliima mõju põllumajandusele, eriti maaviljelusele), ehitusklimatoloogia (uurib kliima mõju ehitustele ning koostab paikkonna kliimale vastavad ehitusnormatiivid).
  • Klimatograafia on kindla piirkonna kliima iseloomustamine süstemaatiliste vaatlusandmete põhjal koostatud teatmike, atlaste vms abil.

Klimatoloogia ajalugu

Klimatoloogia kujunes iseseisvaks teaduseks 19. sajandil. 1817 ilmus Alexander von Humboldti eestvõttel esimene maakera isotermide kaart. Klassikalise klimatoloogia rajajaks peetakse Julius von Hanni, üldklimatoloogia ja agroklimatoloogia rajajaiks Aleksandr Vojeikovit ja Ameerika teadlast Вurton Е. Livingstoni (1875–1948). Kliimat on klassifitseerinud Wladimir von Köppen (tõi klimatoloogiasse ka klimaatiliste analoogiate, s. o. kliimatüüpide mõiste), Boris(s) Alissov (1891–1972), Lev Berg jmt. Järjepidev kliima uurimine algas Venemaal 1849, kui asutati Geofüüsika Peaobservatoorium Peterburis, (aastast 1949 Vojeikovi-nimeline Geofüüsika Peaobservatoorium), eesotsas Heinrich Wildiga. Eestis alustati kliimauuringuid 1865. aastal, kui Artur Joachim von Oettingen asutas Tartu ülikooli meteoroloogiajaama (aastast 1876 meteoroloogiaobservatoorium, aastast 1995 Tartu Observatoorium). Rahvusvahelisi kliimauuringuid juhib Ülemaailmne Meteoroloogiaorganisatsioon (World Meteorological Organization, WMO). Korraldatud on suurüritusi, nt rahvusvaheline rahuliku Päikese aasta ja globaalne atmosfääri uurimise programm (Global Atmosphere Research Program, GARP). Oluliseks on saanud atmosfääri ja aluspinna kauguurimine.

Klimatoloogia Eestis

Meteoroloogilise ja hüdroloogilise seirega (süstemaatiliste vaatlusandmete kogumise ja säilitamisega) Eesti  territooriumil tegeleb Keskkonnaagentuuri koosseisus olev Riigi Ilmateenistus, mille vaatlusvõrgu andmestikku säilitatakse teenistuse arhiivis.

Meteoroloogilisi andmeid Eesti kohta hakati avaldama 1866. aastast TÜ observatooriumi aastaraamatutes. Eesti Vabariigi ajal hakati andmeid avaldama ka teoses „Meteoroloogia aastaraamat Eesti Vabariigi kohta” (1921–37). NSV Liidus avaldati klimatoloogilisi andmeid Eesti ala kohta erialateatmike seeriaväljaannetes (nt „Климатологический справочник СССР,  Выпуск 4”), agrometeoroloogilistes bülletäänides, meteoroloogilistes ülevaadetes jne. Aastast 2010 antakse meteoroloogia aastaraamatuid välja elektroonilisel kujul.

Hüdroloogilisi aastaraamatuid koostatakse alates 1923. aastast. Aastaraamatus esitatakse eelmise aasta (või varasemate aastate) hüdroloogiliste vaatluste tulemusi. Aastate 1923–38 andmed avaldati eesti keeles. 1943 ilmus saksa-eesti kakskeelne aastaraamat, mis sisaldas vaatlusandmeid aastatest 1939–41. Saksa okupatsiooni aegsed vaatlusandmed avaldati venekeelsetes aastaraamatutes, mis ilmusid aastast 1949. Tolleaegne hüdroloogiline informatsioon Eesti ala kohta moodustas ühe osa endise NSV Liidu territooriumil kogutud ja avaldatud hüdroloogilistest vaatlusandmetest. Aastast 1991 on aastaraamatud taas eestikeelsed, koos ingliskeelsete tabelipealkirjadega ning ilmuvad ainult elektroonilisel kujul.

Klimatoloogiline uurimistöö on koondunud TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonna geograafia osakonna loodusgeograafia ja maastikuökoloogia õppetooli, mis tegeleb üldkliima ja kliimamuutuste analüüsiga (Ants Raik, Jaak Jaagus jt). Kliimamuutusi minevikus on uurinud Andres Tarand Tallinna Botaanikaaias. Laiaulatuslikke kliimauuringuid tehti 1966–92 Sakus Eesti Agrometeoroloogia laboratooriumis (Lembit Int, Peeter Karing, Jaan Jõgi, Heino Tooming, Jüri Kaldoja jt).

Paleokliima uuringud on koondunud Tallinna Ülikooli ökoloogia instituuti ja Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituut. Atmosfäärifüüsikaga on tegelenud Herman Mürk Tartu ülikoolis ja Tõravere observatooriumi teadurid (kaugseire) akadeemik Juhan Rossi juhtimisel.

Vaata ka seotud artikleid

Välislingid

EE 4, 1989; muudetud 2014