Iisaku kihelkond

Iisaku kirik

Iisaku kihelkond hõlmas Virumaal nüüdse Iisaku ja Tudulinna valla ning suurema osa Alajõe ja Illuka vallast. Muinasajal kuulus ala Alutaguse ja Lemmu kihelkonda ning oli 11. sajandini hõredasti asustatud. 11.–12. sajandil tuli sinna idast vadjalasi, nende iseloomulikud muistised on laibamatustega kääbaskalmed (Jõuga, Lähtepea). Asustuse tihenemine jätkus 13.–16.sajandil; sel ajal elas Iisaku alal ka venelasi, nende hulk suurenes alates Vene-Liivimaa sõja ajast (saabus mitmel põhjusel põgenenuid). Rootsi võimu ajal siirdus osa venelasi luteri usku. 13. sajandist aastani 1654 kuulus ala Jõhvi kihelkonda. Omaette kihelkond oli Iisaku 1654–1744 ja aastast 1867. 1744–1867 kuulus piirkond Jõhvi ja Viru-Jaagupi kihelkonda. Iisaku kivikirik valmis 1846, põles 1893 ja taastati 1894. 19. sajandi II poolel, hoolimata tsaarivõimu venestuspüüdeist (Kuremäe), vene päritolu rahvastik (nn poluvernikud) eestistus, nii et vene keel jäi valdavaks ainult Peipsi-äärseis kalurikülades.

Välislink

• Iisaku kihelkond Eesti mõisaportaalis