Jääkoskla isaslind

jääkoskel (Mergus merganser; ingl common merganser, ka goosander, vn большой крохаль), koskla perekonda kuuluv partlane, levinud põhjapoolkera okas- ja segametsavööndis ning Kesk-Aasia mäestikes selgeveeliste järvede ja jõgede ääres, aga ka rannikul.

Pikkus 58–66 cm, tiibade siruulatus 82–97 cm. Nokk on kosklatele tunnuslikult kitsas ja pikk, hambulise servaga, erepunane nagu jaladki. Isase hundsulestik on väga hele, peasulestik küütlevalt roheline ja puhmas, tagant sagrine. Emaslinnul on pea ja kael pruunid, kuklas tutt, alapool valge ja ülapool tuhkhall, sellise (puhke)sulestiku omandab isane pärast sulgimist. Jääkoskel toitub peamiselt kaladest ja püüab neid sukeldudes. Aeg-ajalt (peamiselt talvitamisaladel) teevad jääkosklad ühiskalastamist. Ta on suluspesitseja, pesa on mitmesugustes urgetes, sageli puuõõnsustes ja talle ülespandud pesakastides. Usin muneja, tavaliselt on kurnas 10–15 muna (muneb äravõetud munadele kohe uued asemele), mõnikord muneb mitu emast ühte pessa. Haub ja poegi hooldab emalind üksi. Jääkosklad talvitavad enamasti pesitsusaladest vaid veidi lõuna pool, kus on jäävaba vett, kuid soojematel talvedel jääb osa linde ka paigale.

Jääkoskel on Eestis tavalise haudelinnuna levinud peamiselt Lääne-Eesti saartel, Põhja-Eesti rannikualadel, mitmel jõel ja Võrtsjärvel. Eestis talvitavast kolmest kosklaliigist (peale tema veel väikekoskel ja rohukoskel) on jääkoskel kõige arvukam. Tuntumad talvitusalad asuvad Saaremaa, Pärnu lahe, Kihnu saare ümbruse ja Lahemaa jäävabadel rannikuvetel ning Võrtsjärvel (seal peatub kuni jää tekkeni ligi 2000 isendit). Veelindude talvise loenduse põhjal talvitas Eestis 2004. aastal üle 6000 jääkoskla, hinanguliselt võib talvitajate arv ulatuda 800 isendini.

Loodud 2011