kährikkoer

Kährikkoer

kährikkoer, ka kährik (Nyctereutes procyonoides), algselt Ida- ja Kagu-Aasia koerlane, keda on karusloomana sisse toodud paljudese maadesse. Kährikkoer on madalajalgne, väga koheva halli-pruuniseguse karvastikuga, „nägu” ümbritseb pikkadest karvadest kohev ring, näol must mask; tüvepikkus 50–80 cm, saba kuni 25 cm. Kehamass suvel enamasti 5–6 kg, sügisel kuni 13 kg. Jooksuaeg on veebruaris-märtsis, mõnikord ka veel aprillis. Tiinus kestab umbes 60 päeva. Aastas on tal harilikult üks pesakond 6–11 pojaga. Suguküpsus saabub 9–11 kuu vanuselt. Urgu läheb tal vaja ainult poegade ja taliuinaku ajaks. Taliuinak on katkendlik, soojade ilmadega võib talvel ringi hulkuda. Oma alglevilas elutseb kährikkoer segametsades, otsides toitu peamiselt veekogude kallastel.

1934. aastal  hakati kährikkoera „looduse rikastamise” eesmärgil introdutseerima omaaegse NSV Liidu Euroopa-ossa, farmiloomana kasvatati teda juba 1929. aastast. Toidu suhtes on kährikkoer leplikum kui teised kiskjalised farmiloomad. Kährikkoer on uues keskkonnas väga kohanemisvõimeline, muutes ka oma toitumisharjumisi. Paljudes kohtades kujunes ta segatoidulisest loomast valdavalt lihatoiduliseks, kes maast toitu otsides sööb ära nii selgrootud kui ka selgroogsed, kellest jõud üle käib. Ta tühjendab agaralt maaspesitsevate lindude pesi. Mõnel pool pannakse tema süüks kanaliste arvukuse vähenemist. Kährikkoer on üks peamisi marutaudi levitajaid.

Eestisse toodi kährikkoer 1950. aastal, esimesed 86 isendit lasti lahti Pikknurme, Põlula ja Lihula metskonnas, kuid Venemaalt pärit üksikuid isendeid kohati Võrumaal juba 1938. aastal. Nüüdseks võib kährikut kohata Eestis peaaegu kõikjal, isegi laidudel. Veelindude pesitsemise ajal võib ta tekitada suurt kahju, toitudes siis peaaegu nende ainult munadest ja poegadest. Farmiloomana hakati teda Eestis kasvatama 1981. aastast ja 1986, kui pikakarvalised kohevad karusnahad olid eriti moes, müüdi juba 542 kährikunahka. Praegu Eestis kährikkoeri töönduslikult ei kasvatata. Kährikoeri võib Eestis küttida aasta ringi. 2010. aastal kütiti rekordiline arv kährikkoeri – 12 600 isendit. Poegade iseseisvumise ajal on kährikkoerad Eesti teedel peamisi liiklusohvreid.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti imetajad
• koerlased

Kirjandus

•  D. MacDonald, P. Barrett. Euroopa imetajad. Tallinn, 2002
• Jahiraamat. Koostaja T. Randveer. Tallinn, ³2009

Välislingid

• H. Valdmann, K. Süld. Kährikkoera Nyctereutes procyonoides raadiotelemeetrilised uuringud. – veebisaidl keskkonnainfo.ee
• H. Valdmann. Kuidas ohjata kährikut? – Eesti Jahimees 2009, 10