karusnahk

Ilvesenahk

karusnahk, farmi- ja ulukkarusloomadelt nülitud ja esmaselt töödeldud või pargitud nahk. Karusnahast valmis­tatakse peamiselt rõivaid, seda kasutatakse ka rõivaste kaunis­tamiseks ning nt eluruumi soojustamiseks. Karusnahk on maailma vanimaid ja hinnalisimaid kaubaartikleid. Karusnaha kaubalise väärtuse määrab kvaliteet ning sel­leks hinnatakse kompleksselt naha suurust, värvust, töödeldust, sordilisust, defekte ja karvkatte üldist seisundit (kohevust, pehmust, värvust, läiget, struk­tuuri ja karvade vigastatust). Karuslooma karvkate koosneb alus- ja kattekarvadest. Nende hulk, pikkus ja tihedus olenevad loomaliigist, sugupoolest, vanu­sest, aastaajast ja farmilooma puhul ka söötmis- ja pidamistingimustest. Kattekarvad on juht- ja ohe- ehk okaskarvad, mis paiknevad nahas kallakjalt (tipp suundub taha või alla), katavad aluskarva ja kaitse­vad nahka välismõjude eest. Aluskarvad on ülemi­neku- ja villkarvad, nad säilitavad kehatemperatuuri. Karvu on karuslooma nahas miljoneid (nt 800 cm2 suurusel minginahal on umbes 16 miljonit karva, mille kogupikkus umbes 200 km). Karv koosneb nahas paiknevast karvajuurest ja väljaulatuvast karvaroost. Kattekarvadel jaguneb rood karva tüveks, kaelaks, labaks ja tipuks, aluskarvadel karva tüveks ja tipuks. Karvarood võivad olla silinderjad (aluskarvadel peamiselt terava koonilise tipuga), lantsetjad, käävjad või koonilised (peamiselt kattekarvad). Aluskarvad võivad olla laineli­sed, korgitsakujulised, spiraalsed või lingukujulised. Karvarood koosneb välispinnal asuvast kutiikulast, sellest seespool asetsevast koor- ning seesmisest säsiolluse kihist. Karva värvuspigment asub koorolluses. Karvkatte kõrgus sõltub kattekarvade pikkusest, karusnahad jaotatakse kõrge (nt rebase-, kopra- ja sooblinahk) ja madala (nt mingi- ja saarmanahk) karvkattega nahkadeks. Karvkatte hõbesuse annavad hõbejad kattekarvad, mis aluskarva kõrgusel on pigmenteerunud nagu aluskarv, sellest kõrgemal (1–15 mm) aga pigmenteerumata ja karvatipp tume, enamasti must ja moodustab karvkattel loori (kuni 2 mm pikkuste pigmenteerunud karvatippude puhul on kerge, üle 2 mm pikkuste puhul raske loor). Juht- või ohekarva pigmenteerumata ala nimetatakse hõbejaks rõngaks või hõbejaks lindiks. Hõbe- ja plaatinarebastel on plaa­tinakarvad karvatüve alus- ja keskosas pigmenteerumata, karvatipp on nagu hõbejatel karvadel must. Hõbejate karvadega ala võib ulatuda looma seljal ja külgedel sabajuurest kõrvadeni (100%-line hõbesus) või olla ainult tagaosal (50%-line hõbesus). Karvajuure vahetus läheduses on rasunääre, mille sekreet (naharasu) võiab naha epidermist ja karva ning väldib nende kuivamist ja märgumist. Karusnaha defek­tideks peetakse valgeks või kollakaks muutunud aluskarva (valgevillasus), pleekinud või luitunud, vanunud (samsoonsus) ja vildistunud, hõredat, mur­dunud karvadega, näritud või pügatud, ülearenenud ja salkus, tolmavat, roostega ja astmelist või auku­dega karvkatet, kõverdunud karvatippe, hõredat kõhu karvkatet, lõpetamata karvavahetust, kollaste ja pruunide laikudega karvkatet ning soobli ja mingi karvkatte puhul kõhu märgumist. Karusnahad kuivatatakse harilikult vormimisalusel automaatselt niiskust ja temperatuuri regu­leerivates kuivatuskappides 18–24 tunni jooksul. Karusnaha vastupidavust kulumisele näitab suhtarv, mida väljendatakse %-des merisaarma- ja saarmanaha kulumiskindluse suhtes. Kopranaha vastupidavus on 85–100%, sooblinahal 55–80%, minginahal 70%, karakullnahal ja metsnugisenahal 60–65%, puna- ja hõberebasenahal 40–50%, ondatranahal 25–50%, sinirebasenahal 20–40%, tuhkrunahal 35%, kärbinahal 25–30%, nutrianahal 25–50%, villakhiirenahal 15–20%, küülikunahal 5–20%, mutinahal 7–10% ja jänesenahal 5%.

VE, 2006; EME 1, 2008 (H. Tikk)