rebane

rebane (Vulpes), koerlaste perekond; 10 (11) liiki. Rebaseid ei ole Madagaskaril, Austraalias ega Antarktises. Elavad mitmesugustes maastikes. Rebastel on lüheldased jalad, terav koon, suured teravatipulised kikkis kõrvad ja püstovaalsed silmapupillid. Nad on monogaamsed, kuid paarid ei ole eluaegsed. Tiinus vältab 40–58 päeva, poegi sunnib keskmiselt 4–6 (harva 17). Poegi kasvatatakse urus, urg on omakraabitud või teistelt võetud (nt mägralt või ümisejalt). Eluiga 15 aastat. Võõramaistest liikidest on tuntuimad korsak, väikesekasvuline afgaani rebane (V. cana), kõrbealadel elav liivarebane (V. rueppelli), kapi rebane (V. chama) ja kääbusrebane. Põhja-Ameerikas elava välerebase alamliik V. velox hebes on maailma punase raamatu liike.

Suurima levilaga ja Eestiski tavaline on punarebane ehk rebane (Vulpes vulpes); teda on Euraasias, Põhja-Aafrikas ja Põhja-Ameerikas; tüvepikkus 60–90 cm, koheva saba pikkus 40–60 cm, mass 6–12 kg (emased on väiksemad). Talvekarvastik on tihe ja kohev (pealiskarva pikkus kuni 9 cm, aluskarva pikkus kuni 4,5 cm), suvekarvastik hõredam. Selg enamasti heleruuge või punakaspruun, kõhupool valge, mõningail must. Pojad on tumehallid. Innaaeg Eestis veebruaris-märtsis. Sööb pisiimetajaid, jäneseid, metskitsetallesid ja linde (sh meelsasti kodulinde) ning marju ja puuvilju. Eestis eelistab rebane elamiseks kultuurmaastike metsatukki, kuid teda võib kohata isegi laidudel (rüüstab linnukolooniaid). Punarebase ameerika alamliigi V. vulpes vulva tume mutant on hõberebase eellane. Eestis elas 1993. aastal 7900 rebast. Rebane on peamisi marutaudi edasikandjaid, Eestis on tulemuslikult korraldatud rebaste marutaudi­vastane vaktsineerimine söödaga. Karusloomana sõltub rebase hinnatus moest. 2007. aastal kütiti Eestis 5986 isendit, 2011 kütiti 7144 isendit.

Kirjandus

  • P. Ernits. 101 Eesti looma. Tallinn, 2012

Välislink

EE 8, 1995; EME 2, 2009 (A. Sillaots); muudetud 2012