Ida-kitsehernes

kitsehernes (Galega), mitmeaastaste rohttaimede perekond liblikõieliste sugukonnast; 8 liiki Vahemere ümb­ruses ja Kesk-Aasias. Kultuurtaimena kasvatatakse ürtkitsehernest (G. officinalis) ja ida-kitsehernest (G. orientalis), esimest ilu- ja söödataimena (Kesk-Euroopas), teist söödataimena. Ida kitsehernes ehk söödagaleega on pika kasutuseaga kuni 2 m kõrgune puhmikuline, talve- ja põuakindel, suuresaagiline, toitainerohke sööda- ja korjetaim. Eestisse toodi 1972. 1988 aretati Eestis maailma esimene ida-kitsehernesort ’Gale’. Lehed paaritusulgjad, õied sinilillad, harva valged; sammasjuurestik. Ida-kitseherne haljasmassist valmistatakse rohujahu, silo (sh kuivsilo) ning heina- ja leheproteiinikontsentraati. Teda kasvatatakse ka segatisena, siis on rohu kasv ühtlasem ja intensiivsem kui puhaskülvis. Haljasmass sisaldab valku (kuivaines16–22%), rohkesti mineraalaineid, vitamiine ning vereloomet ja piima eritumist soo­dustavaid aineid. Soodsates tingimustes kasvab ida-kitsehernes ühel kohal 10–15 aastat. Kevadel kasvab ta kiiresti, on põuakindel ning tundlik happelise mulla suhtes. Seemneid tuleb enne külvi skarifitseerida ja töödelda nitragiiniga. Rakendatakse reaskülvi, külvatakse katteviljadeta, 30–40 kg/ha. Seemnepõldudele külvatakse laiarealiselt 7–10 kg/ha. Külviaastal on kasv aeglane, taim ei talu varju ning vajab hoolikat umbrohutõrjet. Alates teisest kasvuaastast koristatakse 2–3 niidet aastas, haljasmassi saak on 40–60 t/ha. Ida-kitsehernest sööde­takse veistele, tema söödaväärtus on samasugune kui teistel liblikõielistel (lutsernil, punasel ristikul).

Välislingid

• Ida-kitseherne ja valge mesika säilitusaretus Eesti Maaviljeluse Insituudi kodulehel
• H. Meripõld. Kas ida-kitsehernes ikka on ohtlik invasiinve võõrliik? – Eesti Loodus 2009, 7

VE, 2006; EME 1, 2008 (E. Reimets, Ü. Oll); muudetud 2011