kormoranlased

Kormoranlaste suurima levilaga liik on kormoran

kormoranlased, karbaslased (Phalacrocoracidae; ingl cormorants, vn баклановые), enamasti pardi- kuni hanesuuruste veelindude sugukond pelikaniliste seltsist; 45 liiki. Enim kasutatava linnusüsteeemi järgi käsitletakse kõiki kormoranlasi ühtse kormorani (Phalacrocorax) perekonnana. Kuigi sugukond on levinud kogu maailmas, on liigiliselt kõige enam esindajaid lõunapoolkeral.

Kormoranlastel on nokk, pea ja kael pikad. Alanoka tüvikul paikneb väike kurgukott (see on vajalik saagi hoidmiseks ja termoregulatsiooniks). Osal kormoranlastel on karm mustjaspruun sulestik, osal on ülapool tume ja alapool valkjas. Kuna päranipunääre on vähe arenenud, siis peaaegu puudub sulgi märgumise eest hoidev nõre ning kormoranlased peavad end pärast igakordset vees käimist kuivatama, hoides tiibu laiali. Kormoranlastel ei ole nahaõhukotte ning luudes on vähe õhuruume, seetõttu on nende keha raske ja nad sukelduvad vaevata, pikk saba toimib tüürina. Nende jalgadel on ujulestad ja nad on suurepärased ujujad.

Kormoranlased on kalatoidulised ja lähevad saagi järele kuni 50 m sügavusse vette. Pesitsevad enamasti suurte kolooniatena rannaklibul, kaljusaartel või puude otsas (ajapikku puud hävivad kangetoimelise väljaheite mõjul). Kurnas on 2–4 muna, haudeperiood vältab kuni 25 päeva, mõlemad vanalinnud hauvad. Pojad arenevad aeglaselt, nad on koorudes pimedad ja abitud.

Maailma suurim kormoranlane oli prillkormoran (Ph. perspicillatus; arvatavasti lennuvõimetu), kes elas Beringi saarel ja hääbus 1880. aastail. Uus-Meremaal elab endeemne maoori pugalkormoran (Ph. carunculatus), kes on olnud väga ohustatud liik. Praegu kuulub ta maailma punase raamatu ohualdiste liikide kategooriasse. Maailma karmimates tingimustes elutsevad Antarktikas või selle lähistel levinud lõunakormoran (Ph. atriceps), antarktika kormoran (Ph. bransfieldensis) ja kergueleni kormoran (Ph. verrucosus).

Kormoranlased on neid linde, kelle väljaheiteist tekib aegade jooksul guaano.

  • Euroopas pesitseb kolm kormoraniliiki: väga suure levilaga kormoran, karikormoran ehk karikarbas (Ph. aristotelis) ja kääbuskormoran (Ph. pygmaeus). Karikormoran elutseb kõrgeil rannakaljudel, tema suurimad kolooniad paiknevad Barentsi ja Musta mere ääres ning Islandil, ta on üks linnulaatade asukaid. Kääbuskormoran on eelmistest liikidest palju väiksem ja ta on levinud Kagu-Euroopas (sealhulgas Balkani poolsaarel) ja Ees-Aasias; on kalarikastel madalatel järvedel tavaline.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
  • L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislingid

EE 5, 1990; VE, 2006; muudetud 2011