Kuldnokk küütlevas hundrüüs

kuldnokk (Sturnus vulgaris), Holarktises elav rästasuurune värvuline, kuulub kuldnoklaste sugukonda. Pikkus 21 cm. Hundsulestik on üleni must, metalliläikeline, puhkesulestik heledatähniline; nokk kollane. Pesitseb peamiselt asulais pesakastides ja hoonetes, harvemini metsaservas puuõõntes või veekogude kaldaurkeis. Kurnas harilikult 5–6 helesinist muna, mune hauvad ja poegi toidavad mõlemad vanalinnud. Pesitsusajal loomtoiduline, pärast seda salguti või suurtes parvedes elades taimtoiduline, kohati kahjustab aedu.

Rändlind, talvitab Põhja-Aafrikas, Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Kuldnokad moodustavad hiiglaslikke tihedaid rändeparvi, mis vooglevad üle taevalaotuse. Paljudes piirkondades on kogu aasta paikne. Põhjapoolsetele pesitsusaladele saabub märtsis, olles seal esimesi kevadekuulutajaid. Laul on mitmekülgne, selles matkitakse nii teiste lindude laulu, imetajate häälitsusi kui ka tehislikke helisid.

1880–81 introdutseerid New Yorki 100 kuldnokka, kelle järglased levisid kiiresti üle kogu Põhja-Ameerika, jõudes koguni Alaskasse.

Eestis on kuldnokk tavaline pesitseja, levinud peamiselt kultuurmaastikul. Rändlind. Saabub enamasti märtsis, lahkub septembris-oktoobris, noorlinnud lahkuvad varem. Kuldnokad kogunevad juba suve teisel poolel hiigelsuurtes parvedes roostikesse ööbima (näitks loendati Matsalu lahe ja Kasari jõe roostikes 1960. aastate algul kuni 200 000 isendit). Lääne-Eestis on kuldnokad mõnikord ka talvitanud.

EE 5, 1990; muudetud 2012