Kuldnokk

kuldnoklased (Sturnidae), värvuliste sugukond; 118 liiki. Elutsevad kõigil mandreil, v.a Lõuna-Ameerika. Kuldnoklased on valdavalt rästasuurused (mõni on koguni 30–50 cm pikkune), sulestik hall või kirev, metalliläikeline, mõnel on peas tutt või pea piirkonnas nahajätked ja sulitud laigud. Enamik asustab kultuurmaastikke ja on sageli dendrobiondid, elutsevad ka metsastepis ja kõrbealadel. Toituvad maapinnal, on kõigesööjad. Osa kuldnoklasi hakkab pärast pesitsemist toituma puuviljadest ja marjadest, seda inimesele tekitatud kahju korvavad nad kahjurputukate hävitamisega. Toitumisel ja ööbimispaikades seltsingulised; moodustavad ka pesitsuskolooniaid. Pesitsevad rohttaimestikus, maapinnaurgetes, puuõõntes ja tehisvormides.

Kuldnoklaste seas on häid häälitsuste (ka inimkõne) matkijaid, näiteks Aasia lõunaosas elutsev suurmaina imiteerib sõnu isegi paremini kui papagoid. Tuntuim liik on  kuldnokk. Kagu-Euroopa ja Sise-Aasia steppides elutseb rändtirtsudest toituv roosa-kuldnokk (Pastor roseus ehk Sturnus roseus). Kuus liiki on maailma punase raamatu erinevate ohukategooriate nimestikes.

Eestis pesitseb kuldnokk. Eksikülalisena on kohatud roosa-kuldnokka.

EE 5, 1990; VE, 2006; muudetud 2012