Eesti värvulisi

värvulised (Passeriformes), suurim linnuselts; 102 sugukonda, üle 5700 liigi, mis moodustab maailma linnustikust ³/₅. Värvuliste klassikaline taksonoomia põhineb peamiselt laulukõri ja selle lihaste iseärasustel, varvaste ehitusel ja mitmel teisel tunnusel.

Selts jaguneb neljaks alamseltsiks: lainokalised (Eurylaimi; selle ainus sugukond on lainoklased; 15 troopilist liiki), tikatilised ehk türannilised (Tyranni; üle 1000 peamiselt Lõuna-Ameerika liigi), lüürasabalised (Menurae, eri süsteemides 2 või 4 Austraalias levinud liiki; vaata lüürasabad) ja laululised (Oscines; umbes 4100 liiki kogu maailmas). Evolutsiooniliselt on see kõrgastmel olev ja mitmesuguste elutingimustega parimini kohastunud linnurühm.

Värvulistel suundub  varvastest kolm ette ja üks taha, ujunahka ei ole, päranipp on paljas, kaelal 14 selgroolüli, neil on laulukõri (ainulaadne nähtus selgroogsete hulgas) ja laululihased (liigiti 2–7 paari), tiivas on 10–11 labahoosulge ja 9 küünarhoosulge, udusulgi on vähe (ainult paljasväljakutel ja poegadel enamasti kogumikena), tüürsulgi 12; enam kui teistel lindudel on arenenud varvaste süvapainutajalihase kõõlus, mille ehituse tõttu haarduvad istuva linnu varbad automaatselt ümber oksa, nii et lind ei kuku isegi magades.

Värvuliste suurusevahemik ulatub pöialpoisist kuni rongani, väikseimad kaaluvad 6–7 g, suurimad kuni 1,5 kg. Sulestiku värvus on väga vaheldusrikas. Paljudel avaldub suguline dimorfism mõõtmeis, hääles, sulestiku värvuses ja isaste ilusulestikus. Enamik värvulisi on monogaamsed. Hoolikalt puu otsa või põõsasse põimitud pesa valmistab peamiselt emaslind (mõnikord ehitavad seda mõlemad vanalinnud). Paljud värvulised (suluspesitsejad) pesitsevad õõnsustes ja tehispesades, vähem on maas pesitsejaid. Pesaparasiite on 16 sugukonnast. Kurnas on keskmiselt 4–6 muna, suluspesitsejatel üle 10; haudevältus enamikul värvulistel 11–14, rongal 19–21, lüürasabal 45–50 päeva. Pojad kooruvad pimedate ja enamasti paljastena, neid hooldavad harilikult mõlemad vanemad, esimestel päevadel viibib emalind poegade juures ja soojendab neid oma kehaga, isalind toob toitu. Paljudel värvulistel on kaks kurna aastas. Suguküpseks saavad aastaselt.

Värvulised on peamiselt taim- või putuktoidulised, segatoidulisi on vähe. Paljud on pesitsemise ja poegade hooldamise aegu putuktoidulised ning suve lõpus seemne- ja marjatoidulised. Toitumisviisile vastab ka noka kuju: putuktoidulistel on see terav ja peenike, seemnetoidulistel jäme ja kooniline, mõnel otsad ristamisi. Seedimine on kiire, seedekulgla läbivad aeglasemalt seemned, kiireimini mahlakad marjad (vähem kui 10 minutiga). Väikesed värvulised söövad päevas kuni neljandiku oma kehakaalust, pojad rohkem, kui ise kaaluvad.

Põhjapoolsete alade ja parasvöötme liigid on rändlinnud. Mägedes elavad linnud lendavad talvel enamasti orgu. Värvuliste seas on paiga- ja hulgulinde. 84 liiki ja 66 alamliiki maailma punase raamatu erinevates ohukategooriates.

Tuntuimad Eesti värvulised kuuluvad pääsulaste, lõolaste, vareslaste, kärbsenäplaste, põõsalindlaste, tihaslaste ja vintlaste sugukonda. Looduskaitse II kaitsekategooria liigid on nõmmekiur, randkiur, põldtsiitsitaja ja sinirind; III kaitsekategooria liigid on nõmmelõoke, kaldapääsuke, suitsupääsuke, hänilane, vesipapp, hoburästas, vööt-põõsalind, väike-kärbsenäpp, punaselg-õgija, hallõgija, koldvint ja põhjavint. Eesti punase raamatu (2008) äärmiselt ohustatute kategoorias on tuttlõoke, ohualdiste kategoorias randkiur, nõmmekiur, põldtsiitsitaja, põhjavint ja sinirind, ohulähedaste kategoorias hallõgija, kuldhänilane, kukkurtihane, kaldapääsuke ja koldvint.

EE 10, 1998; VE, 2006; muudetud 2011