Kullamaa käsikiri

Kullamaa käsikiri, ka Kullamaa katekismus, vanim säilinud pikem eestikeelne tekst, sisaldab kaks palvet (Pater noster ’meieisapalve’, Ave Maria ’Maria tervitus’) ja usutunnistuse (Credo), kokku ligi 150 sõna. Need on Kullamaa vakuraamatusse umbes 1524–32 kirja pannud sealsed katoliku vaimulikud Johannes Lelow ja tõenäoliselt tema järglane Konderth Gulerth. Alamsaksa- ja ladinakeelses vakuraamatus leidub ka eestikeelseid isiku-, ameti- ja kohanimesid ning üks eestikeelne lause. Põhjaeestiline lääne- ja idapoolsete murdejoontega tekst on ajastuomaselt kõikuvas alamsaksa kirjaviisis (y = i, ß=s: ßynna ’sina’; e vokaalipikendusmärgina: mhae ’maa’). Keeles on arhailisi sugemeid, näiteks vokaalharmooniat (tenneny ’tänäni = tänini’), tugevaid sulghäälikuid (wollkat ’võlad’) ja omastava lõppu -n (kyrkun ’kiriku’; aga tayua ~ thaiwa ’taeva’). Teksti avastas 1923 Paul Johansen, seda säilitatakse Tallinna Linnaarhiivis.

Kirjandus

  • T. Põld. Kullamaa katekismus. Bielefeld-Tartu, 1996

Välislingid

EE 12, 2003; muudetud 2012