murre

Lepatriinu eesti murdeis
Kirderannikumurre kirjuliisu Tartu murre
leppatiiru lambalind kaalkirjas
leppatriinu leeslind kirivlehm
lebätiir lepahärg käokiri
nippitiri lepatriinu käokirjas
tiirutaaru linnukene liiskana käolehm
  merehärg lehmätriin
Idamurre pajutiiu  
lepatriinu    
lepplind Saarte murre Võru murre
lepälinnuke kirikarjane kirekäremardik
  lambrine kirikiräss
Keskmurre leeskana kiräslehmakene
kirjatlehm liislind käokir'g
kirjukukrik maarjakana käokiri
lepalind maarjakukk käokir'äss
lepatiiu taevataadi karjane käolehm
lepatriinu   lepätriinu
merehärg Mulgi murre lindulandu
mus'sumai kirilind linnuk
  kirjulehmäk taivaesä lehmakene
Läänemurre kirjätlehm taivasikakene
kalatooja käokirjät  
kirilind taevaäti lehmäk  

murre, dialekt, keele piirkondlik pärimuslik teisend (territoriaalne murre), vastandub ühiskeelele. Kirjakeelega võrreldes on murdele tavaliselt iseloomulikud normeerimatus, suuline kasutus ja väiksem prestiiž.

Suure hul­ga ühistunnustega murded (harilikult territoriaalsed) moodus­tavad murderühma. Piirkondlikud murded jaotuvad paikkondliku (Eestis peamiselt kihelkondliku) eripäraga murrakuiks (näiteks Mulgi murde Karksi murrak).

Enamasti eristakse 8–10 eesti keele murret. Põhjaeesti murded on saarte murre, läänemurre, keskmurre, idamurre, rannikumurre ja kirdemurre (või need kaks koos kui kirderannikumurded).

Lõunaeesti murded on Mulgi murre, Tartu murre, Võru murre ja Setu murre (või need kaks koos kui Võru murre).

Mõistet kasutatakse ka ühiskonna rühmitisele omase erikuju tähistamiseks (sotsiaalne murre ehk sotsiolekt: erikeel, žargoon, släng). 

Murdeid uurib murdeteadus ehk dialektoloogia.

Vaata ka seotud artikleid

Välislingid

EE 12, 2003; VE, 2006