Läänemere hüdroloogiline iseloomustus

Talvel kattuvad Eesti madalad lahed pikaks ajaks jääga

Merevee keskmine soolsus promillides

Merevee temperatuur juunis

Merevee temperatuur novembris

Merevee temperatuuri sesoonne muutumine eri sügavustel

Läänemeri on Musta mere järel suuruselt maailma teine riimveekogu (pindala koos Kattegatiga 420 000 km2, maht suurem kui 20 000 km3). Atlandi ookeanist eraldab teda üleminekupiirkond (Skagerrak, Kattegat ja Taani väinad). Läänemere ökosüsteemide kujunemist on mõjutanud kitsaste ja madalate Taani väinade kaudu toimuv suhteliselt vähene veevahetus. Jõgedest tuleb Läänemerre aastas keskmiselt 440 km3 magedat vett (moodustab 2% kogu Läänemere ruumalast) ning Taani väinade kaudu sama palju soolasemat (15–17‰) vett, seega on vee viibeaeg 20–30 aastat. Läänemere avaosa (avamere) ning Soome lahe lääneosa vesi on soolsuse ja tiheduse järgi püsivalt kihistunud. Halokliin (kiht, milles soolsus vertikaalselt järsku muutub) eraldab ülakihi (6–8‰) ning süvakihtide vett (Bornholmi nõos kuni 18‰, Gotlandi nõos kuni 13‰) ning takistab oluliselt nende vertikaalset segunemist. Talvel jahtub vesi halokliini ülemise ääreni (Bornholmi nõos 50–60 m, Gdański nõos ja Gotlandi nõos 70–80 m ning Põhjanõos 70–90 m). Soolase vee juurdevool Taani väinadest on pulseeriv, sõltub ilmastikuoludest. Suure sissevoolu ajal (näiteks 1914, 1951, 1970, 1976, 1993) täitub Kattegat soolase veega ning Arkona nõkku tuleva vee soolsus ulatub 22–23‰-ni. Sissevoolu puudumisel on süvikutes stagnatsioon, siis soolsus ja hapnikusisaldus kahanevad ning tekib väävelvesinik. Liivi ja Põhjalahes ei ole kihistumine nii märgatav, sest madalate künniste tõttu tuleb avamerest juurde ülakihi magedamat vett. Need lahed võivad talvel jahtuda põhjani ning hapnikupuudust ei teki. Ülakihi soolsus kahaneb Põhja ja Soome lahe soppide suunas 1–2‰-ni.

Vee temperatuur on mere avaosas talvel 2–3 ºC, lahtedes umbes 0 ºC. Põhjalahe põhjaosas (Perämeres) püsib jää üle poole aasta. Suvel on veetemperatuur pinnakihis termokliinini (kiht, milles temperatuur vertikaalselt järsult muutub, tavaliselt 10–20 m veepinnast) lõunaosas 16–18 ºC, Põhjalahes 13–14 ºC, termokliinist allpool 2–4 ºC ja halokliini all aasta ringi umbes 5 ºC. Lainete kõrgus on tugeva tormi korral avamerel kuni 10 m, Soome lahes kuni 6 m ja Liivi lahes kuni 3 m.

Avameri ja selle jätk Soome laht erinevad hüdroloogiliselt suuresti Liivi lahest ja Väinamerest. Märgatavaid erinevusi on ka neis igaühes sügavamate ja rohkem avatud osade ning madalate lahtede vahel. Avamerega kitsaste väinade kaudu ühenduses olevas Liivi lahes ja Väinameres on nõrgem lainetus, suurem veetemperatuuri ja -taseme kõikumine, väiksem vee soolsus ja läbipaistvus ning paksem ja püsivam jääkate kui avameres. Suur on jõevee, eriti Daugava ja Pärnu jõe mõju. Suvel on neis veetemperatuur 2–3 ºC kõrgem kui Saaremaast ja Hiiumaast lääne ja põhja pool olevas avameres. Eriti soe (18–19, mõnel suvel 20–22 ºC) on vesi Haapsalu, Matsalu ja Pärnu lahes ning Saaremaa lõunarannikul. Väinameri soojeneb juuliks-augustiks põhjani, 15–20 m sügavuseni, Liivi laht soojeneb 10–20 km kauguseni rannast põhjani. Madalaveelised mereosad soojenevad kevadel kiiresti ning sügisel ka jahtuvad palju kiiremini kui avameri. Väinameri ning Liivi lahe põhja- ja idaosa on Eesti rannikumere kõige pikaajalisema jääkattega mereosad. Nad jäätuvad igal talvel. Kõige varem tekib jää Lääne-Eesti madalates lahtedes – esimene jää harilikult novembri lõpul ja püsijää mõni nädal hiljem. Üleni jääs on Liivi laht umbes 60%-l talvedest. Jääoludelt on talved suuresti erinevad. Pärnu laht on väga soojadel talvedel olnud jääkattes 80, erakordselt külmadel talvedel aga kuni 180 päeva. Jõevee rohke sissevoolu tõttu on Liivi lahe avaosa vee soolsus 5–6‰. Veetase on Läänemere idaosas kevadel madalam (10–20 cm alla keskmise) ja sügisel kõrgem (10 cm üle keskmise). Palju suuremad on aga lühiajalised tugevate tuulte põhjustatud veetaseme muutused, näiteks püsivad idatuuled alandavad ja läänetuuled tõstavad veetaset. Eesti rannikumere suurimad veetasemete erinevused (3,7 m) on olnud Pärnu lahes: 1967. aastal ulatus veetase 253 cm üle ja 1959. aastal 120 cm alla keskmise veetaseme. Väinade kaudu toimub avamere ja lahe vaheline veevahetus. Tugevate tormide ajal ulatub hoovuste kiirus väinades kuni 100 cm/s, harilikult on see 20– 30 cm/s.

Sügavamas avameres ja Soome lahe lääneosas on juulis ja augustis veetemperatuur pinnakihis keskmiselt 15–17 ºC (väga soojadel suvedel 18–19 ºC). Pinnakihist umbes 20 m allpool püsib veetemperatuur 3–5 ºC vahel. Mõnikord ajavad maatuuled pindmise vee Soome lahe ja avamere rannikult eemale ja selle asemele kerkib sügavamalt 10–15 ºC külmem vesi. Väinamere ja Liivi lahe randades selliseid temperatuuriilangusi ei ole. Sügav meri jahtub sügisel aegamööda, mistõttu jää hakkab seal moodustuma palju hiljem kui Väinameres ja Liivi lahes. Soojadel talvedel jäävad avameri ja Soome lahe lääneosa jäävabaks. Eesti rannikumere vee soolsus väheneb mere keskosa 6,5–7‰-st kuni 4‰-ni (Narva lahes). Veetaseme muutused on väikseimad avamere rannikul ja suurenevad Soome lahe idaosa suunas. Avamerel on lainekõrgus tormi ajal 5–6 m, erakordse läänetormi ajal kuni 10 m.

 

Vaata ka seotud artiklit

EE 11, 2002 (J. Elken ja H. Mardiste); Eesti. Loodus, 1995; muudetud 2011