Atlandi ookean

Atlandi ookeani hoovused

Atlandi ookean (1968)

Atlandi ookean, Atlant, maailmamere osa, asub Euraasia, Aafrika ja Ameerika vahel, on suuruselt Maa 2. ookean; 76 970 000, koos ääremeredega 91 655 000 km2. Tinglik piir Atlandi ookeani ja Vaikse ookeani vahel kulgeb piki joont TulemaaAntarktika poolsaar, Atlandi ookeani ja India ookeani vahel mööda 20° idapikkuse meridiaani Nõelaneemelt Antarktiseni, Atlandi ookeani ja Jäämere vahel mööda joont Hudsoni väina idaosa – Baffini maaDavise väinGröönimaaTaani väinIslandFääri saaredShetlandi saared – Stadlandi poolsaar (Norra). Ulatus põhjast lõunasse 15 000 km, väikseim laius umbes 2830 km (Atlandi ookeani ekvaatoriosas), keskmine sügavus 3597 m, suurim sügavus 8742 m (Puerto Rico süvikus), maht 329,7 miljonit km3. Mõnikord loetakse Atlandi ookeani kuuluvaks ka Põhja-Jäämerd.

Loodus

Rannik on läänes valdavalt madal, idas kaljune, lõunas jäine. Põhjaosas asuvad mandrisisesed (Vahemeri, Läänemeri), poolsuletud (Põhjameri, Kariibi meri) ja ääremered. Saari on vähe, suurimad (Suurbritannia, Iirimaa, Suured Antillid, Teravmäed, Falklandi saared) on valdavalt mandrilised. Ookeani keskosas ulatub põhjast lõunasse S-kujuliselt veealune Kesk-Atlandi mäestik, selle kohal on sügavus 2000–3000 m. Mõlemal pool mäestikku paiknevad sügavad nõod: Põhja-Ameerika (suurim sügavus 7110 m), Brasiilia (6697 m), Argentina (6681 m), Kanaari (6690 m), Roheneeme (6390 m) Angola (6260 m) ja Kapi nõgu (5520 m). Põhja liigestavad veealused kõrgustikud (Bermuda, Rio Grande), ahelikud (Lõuna-Antilli, Vaalaahelik ja mäed (Altair, Anti-Altair). Ulatuslikku šelfiala jaotavad osadeks veealused kanjonid, mis jätkuvad ka mandrinõlval. Аtlandi оokean on tekkinud Pangaea hiidmandri lõhestumise tagajärjel, algselt kitsas riftivöönd on kesk- ja uusaegkonna vältel järk-järgult laienenud ja moodustanud nüüdisaegse ookeaninõo. Kallaste eemaldumine jätkub ka praegu, umbes 2–5 cm aastas. Riftivöönd kulgeb Аtlandi оokeani keskosas, piki veealust Kesk-Atlandi mäestikku. Ookeani põhjareljeefi on kujundanud pikimurrangud (riftiorud), põikmurrangud ja vulkaanid. Vulkaanilised saared on Island, Assoorid ja Kanaari saared. Ookeani põhja moodustavad basaldid ja neid katvad settekivimid; viimaste paksus on väikseim Kesk-Atlandi mäestiku harjul, suureneb mõlemal pool mäestikku ja on kõige paksem šelfil (näiteks Mehhiko lahes 12 km). Terrigeenseid setteid on peamiselt Lääne-Euroopa, Põhja-Ameerika ja Argentina selfil, mandrinõlval ning ookeani põhja- ning lõunaosas (sinna on neid kandnud jäämäed). Paksudes setetes on naftat ja gaasi (Põhjameres, Norra ja Kariibi meres). Ka keemilisi setteid (glaukoniitliiva ja fosforiidikonkretsioone) on selfil. Biogeenseid ränisetteid leidub Antarktika lähistel. Süvaookeaninõgu katavad karbonaatsed setted (foraminifeermuda) ja polügeenset päritolu punane savi, millel on rauaja mangaanikonkretsioone. Vulkanogeenseid setteid ja turbidiide paikneb vulkaanide, süvikute ja riftivööndi piirkondades. Vee temperatuur on ekvaatoril 26–28 °C, 60° põhjalaiusel talvel 6–8 °C, suvel 10 °C, 60° lõunalaiusel juulis –1 °C, jaanuaris 0 °C; äärmises lõunaosas ookean jäätub, põhjaosas (Newfoundlandi saare lähedal) triivib arktilisi jäämägesid 40° põhjalaiuseni. Vee soolsus on 34–37,3013‰. Atmosfääri tsirkulatsiooni ookeani kohal kujundavad 4 peamist baarilist mõjukeskust: Islandi ja Antarktise madalrõhuala ning Lõuna-Atlandi ja Põhja-Atlandi kõrgrõhuala. Põhja-Atlandil puhuvad kirde-, Lõuna-Atlandil kagupassaadid, umbes 40° lõunalaiusel tugevad läänetuuled. Аtlandi оokeanis on palju hoovusi. Võimsad soojad hoovused on Antilli, Florida ja Golfi hoovus, viimane koos oma jätku Põhja-Atlandi hoovusega, teistest on suurimad soe Brasiilia hoovus ning külmad Labradori, Kanaari, Benguela ja Läänetuulte hoovus. Põhjapoolkera hoovuste ringis (Põhjapassaathoovus, Antilli, Golfi, Põhja-Atlandi ja Kanaari hoovus) asub Sargasso meri. Hiljuti on avastatud, et veemasside liikumisele avaldavad seal suurt mõju ajutised keerised. Looded on suurimad Fundy lahes (18 m), avaookeanil ulatuvad need 0,5 meetrist 1,5 meetrini. Kõrgeimad lained tekivad talvel Biskaia avaosas (25 m) ja Tulemaast idas (20 m).

Majandus

Аtlandi оokean on esikohal maailma laeva- ja lennuliikluses ning rahvusvahelises kaubaveos, sealt püütakse veerand kuni kolmandik maailma kalasaagist. Põhilised laeva- ja lennuliinid kulgevad üle Põhja-Atlandi; see on ka tähtsaim kalapüügipiirkond. Eriti kalarohked on Newfoundlandi Suurmadal, Põhjameri ja Aafrika rannikumeri. Ookeani lõunaosas püütakse ka vaalu. Аtlandi оokeani põhja on paigaldatud umbes 230 000 km merekaableid ja sadu kilomeetreid nafta- ning gaasijuhtmeid (Põhjameri). Järjest rohkem võetakse kasutusele ookeani mineraaliressursse. Mereveest toodetakse soola (Suurbritannia, Itaalia, Hispaania), magneesiumi (Suurbritannia, Itaalia, Prantsusmaa, Kanada), broomi, šelfialalt rauamaaki (Kanada, Prantsusmaa), väävlit (USA). Eriti oluline on nafta ja gaasi tootmine (Mehhiko ja Guinea laht, Kariibi meri, Põhjameri, Brasiilia rannik). Аtlandi оokeani ääres asub 3/4 maailma suurtest sadamalinnadest.

Uurimislugu

Аtlandi оokean, eriti selle põhjaosa, on maailmamere parimini uuritud piirkondi. Iidseist meresõitudest 18. sajandi lõpuni täpsustati ookeani piire (tähtsamad meresõitjad Bartolomeu Dias, 1487, Christoph Kolumbus, 1492–1503, Giovanni Caboto, 1497, ja Vasco da Gama, 1498). Edaspidi hakati koguma andmeid ka ookeani ja merede looduse kohta (ümbermaailmareisid, näiteks 1823–26 Otto Kotzebue reisil tegi füüsik Emil Lenz rohkesti süvaveemõõtmisi). 1872 algas Аtlandi оokeani süstemaatiline teaduslik uurimine (eriuurimislaev Challenger 1872–76, ekspeditsiooni tulemused avaldas John Murray 50 köites; Meteor 1925–38; Discovery aastast 1931; Atlantis aastast 1933). Ühа rohkem kasutatakse autonoomseid uurimisvahendeid (poid, allveeaparaadid), võimsaid puurseadmeid (Glomar Challenger), lennukeid ja Maa tehiskaaslasi. Rahvusvahelisest geofüüsika-aastast (1957–58) alates on korraldatud rohkesti ekspeditsioone ja eksperimente paljude riikide, sh NSV Liidu laevade osavõtul (näiteks programmid Equalant, 1963–64, Polymode, 1975–79).

EE 1, 1985