limnoloogia (< kreeka limnē 'järv' + logos 'õpetus'), jäгveteadus, kompleksteadus, mis uurib suuremaid aeglase veevahetusega maismaaveekogusid (järved, veehoidlad): nende nõgude ja kallaste ehitust ja muutumist, põhjasetteid, vee füüsikalisi ja keemilisi omadusi, hüdroloogilist ja hüdrokeemilist režiimi, taimestikku ja loomastikku, troofsust ehk toitelisust ja eutrofeerumist ning järvetüüpe ja nende kujunemist. Limnoloogia on tihedas seoses hüdrofüüsika, hüdrokeemia, geoloogia ja hüdrobioloogiaga ning tähtis veekogude kasutamise (veetranspordi, hüdroenergeetika, veevarustuse, niisutuse, kalanduse, rekreatsiooni) ja looduskaitse seisukohast.

Limnoloogiale on aluse pannud François-Alphonse Forel, ta on ka koostanud esimese limnoloogia käsiraamatu (1901). Eesti limnoloogia on rajanud G. Schneider, M. von zur Mühlen ja Heinrich Riikoja. Tähtsaim uurimiskeskus oli Eesti TA Zooloogia ja Botaanika Instituut (Aare Mäemets, Helle Simm, Tarmo Timm jt), praegu Eesti Maaülikooli koosseisus olev Võrtsjärve limnoloogiakeskus (asutaja Neeme Mikelsaar, seejärel on juhatajad olnud Henn Haberman), Ingmar Ott ja aastast 2001 Ain Järvalt).

Kirjandus

• А. Mäemets. Estonian limnology. Tallinn, 1971
• G. E. Hutchinson. A treatise on limnology, vol 1.–3. New York; London, 1957–1975
• Б. Б. Богословский. Озёроведение. М., 1960

EE 5, 1990; muudetud 2014