maastikusfäär, geograafiline sfäär, Maa sfääriline kest, milles puutuvad kokku, põimuvad ja mõjutavad üksteist maakoore ülaosa, hüdrosfäär, atmosfääri alaosa (tropopausini) ja biosfäär, loodusgeograafia peamine uurimisobjekt (maastik). Maastikusfääri keskmine paksus on 55 km. Maastikusfääris on aine kõigis agregaatolekuis, protsessid kulgevad nii kosmilise kui maise energia arvel, ainult maastikusfääris eksisteerib elu ja üldse or­gaaniline aine. Maastikusfäärile on iseloomulikud tema osiste (näiteks kivimite, õhumasside, muld- ja taimkatte) vahel pidevalt toimuvast aine- ja energiavahetusest johtuv terviklikkus, eeskätt Maa füüsikalisel pinnal ilmnev tsonaalsus ja atsonaalsus, protsesside ja nähtuste ajaline rütmilisus ja korduvus ning geoloogiliste sise- ja välisjõudude vastastikusest mõjust tulenev lakkama­tu arenemine. Maastikusfääri piires toimub põhiosa inimese si­hipärasest tegevusest.

Loe täiendavalt artiklit maastikuvöötmed ja -vööndid.

EE 6, 1992; VE, 2006; muudetud 2011