loodusgeograafia, füüsiline geograafia, teadusharu, mis uurib Maa pindmiku looduslikke iseärasusi ja maastiku- ehk geograafilist sfääri tervikuna. Üldine loodusgeograafia (üldine maateadus) käsitleb maastikusfääri koostise, ehituse, arengu ja maa-alalise liigestuse üldisi seaduspärasusi; maastikuteadus uurib maastikusfääri territoriaalsete koostisosade (maastike) ehituse ja arenemise iseärasusi ning seoseid üldgeograafiliste seaduspärasustega; maastikusfääri arengut geoloogilises minevikus selgitab paleogeograafia. Maastikusfääri ainelisi koostisosi (maastikukomponente) uurivad klimatoloogia, okeanograafia, hüdroloogia, glatsioloogia, geomorfoloogia, mullageograafia ja biogeograafia, need on loodusgeograafia ja mõne naaberteaduse (geomorfoloogia näiteks loodusgeograafia ja geoloogia, biogeograafia loodusgeograafia ja bioloogia) piiriteadused. Loodusgeograafia on tihedas seoses majandusgeograafia ja kartograafiaga.

Loodusgeograafia laiemas tähenduses (koos nimetatud haruteadustega) on vanimaid teadusi, selle algeid leidub juba antiikaja filosoofide Thalese, Anaximandrose, Aristotelese, Eratosthenese ja Straboni teostes. Loodusgeograafia arengut kiirendasid 15.–17. sajandi suured maadeavastused. Teenekad uurijad on olnud Alexander von Humboldt, Vassili Dokutšajev, Siegfried Passarge, Emmanuel de Martonne, nõukogude geograafid Lev Berg, Andrei Grigorjev, Innokenti Gerassimov, Konstantin Markov, D. Armand (1905—76), A. Issatšenko (s 1922) jpt. Uusimad loodusgeograafia piiriteadused on biogeotsönoloogia ja maastikugeokeemia, kiiresti areneb planetaarsete protsesside (näiteks atmosfääri ja maailmamere vastastikune toime) uurimine; nüüdisprobleeme on inimese ja looduskeskkonna suhete ning kultuurmaastike uurimine, loodusvarade kaitse ja otstarbeka kasutamise põhimõtete väljatöötamine ning looduses toimuvate muutuste prognoosimine.

Kirjandus

• Введение в физическую географию. М., 1978
• Η. Α. Гвоздецкий. Основные проблемы физической географии. М., 1979

EE 3, 1988