meregeoloogia
meregeoloogia (ingl marine geology, vn морская геология), geoloogia haru, mis uurib merede ja ookeanide all olevat maakoort ning ranna ehitust ja arengulugu. Hõlmab peaaegu kõiki klassikalisi geoloogiateaduse harusid – litoloogiat, petrograafiat, stratigraafiat, kvaternaarigeoloogiat, maavarade õpetust jm – ning kasutab nende ja kõrvalteaduste (nt. geofüüsika, geokeemia) meetodeid ja andmeid. Et meregeoloogia uurimisobjektile on vahetult raske ligi pääseda, rakendatakse uurimistöödel mitmesuguseid kaudseid (näiteks geofüüsikalisi) meetodeid. Merepõhja vahetuks uurimiseks kasutatakse erivarustusega sukelaparaate, drageerimist, merepõhja puurimist.
Meregeoloogiliste uuringute alguseks loetakse Inglise uurimislaeva Challenger pardalt 1872–76 tehtud meresetete uurimist. Töö tulemused avaldati 1891 John Murray ja Alphonse Francois Renardi koostatud monograafias. Kogu maailmas hakkas meregeoloogia kiiresti arenema 1950. aastail: ilmusid uued uurimislaevade tüübid, täiustus uurimistehnika, kujunesid moodsad uurimismeetodid. Selle ajani olid peaaegu ainsad merepõhja uurimise vahendid põhjaammutid, dredžid ja pinnasetorud. Näiteks anti 1968 uurijate käsutusse spetsiaalne põhjasetete uurimise laev Glomar Challenger, mille abil esimese 10–11 aasta jooksul puuriti ligi 500 puurauku, paljud enam kui 500 m sügavusse merepõhjasetteisse. Tänapäeva meregeoloogias rakendatakse laialdaselt geoakustilisi meetodeid, nende abil tehakse merepõhja ehitusest pidevaid geoloogilisi läbilõikeid ning põhjareljeefist kolmemõõtmeline pilt. Meregeoloogia üks põhiülesandeid on ookeani, eriti mandrilava mineraalsete ressursside uurimine. On kujunenud täiesti uued meregeoloogia harud: merepõhja geomorfoloogia, meresetete kujunemine, rannageoloogia jt. Suurt tähelepanu pööratakse merelise tekkega maavarade (konkretsioonid) ja nende leiukohtade (rannapuisted) tekke ning kujunemise uurimisele. Meregeoloogia praktilised uuringud seostuvad kalamajanduse, hüdrotehnika, navigatsiooni ja puhkemajanduse huvidega.
Eestis tegeletakse meregeoloogia-alase uurimisega Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudis (alus- ja rakendusuuringud Läänemere füüsikaliste (eriti hüdrodünaamiliste) ja biogeokeemiliste protsesside süsteemseks tundmaõppimiseks ja modelleerimiseks atmosfääri, maismaa ja inimtegevuse mõjude kontekstis), Eesti Geoloogiakeskuses geofüüsika ja meregeoloogia osakonnas (merepõhja ja mereranniku geoloogilised uuringud; sadamate, laevateede ja kaablitrasside uuringud; geofüüsikalised uurimistööd (elektromeetria, gravimeetria, magnetomeetria, puuraugu geofüüsika); rannikuseire ja maakoore seismiline monitooring) ning ka Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudis (merevee liikumise modelleerimine).
VE, 2006; MerLe, 1996; EE 6, 1992; muudetud 2011
