merekaart
merekaart (ingl nautical chart, vn морская карта), mere või ookeani piirkonna tasapinnaline kujutis mingil kindlal geodeetilisel alusel, kindlas kartograafilises projektsioonis ja kaardimõõdus. Merekaart võimaldab valida soodsaima laevatee ühest punktist teise, teha kaarditööd, graafilist laakimist, kontrollida ohutu meresõidu tagamiseks laeva asukohta, tutvuda enne sõitu merealaga jne. Merekaardil on näidatud rannajoone kontuur, kalda samakõrgusjooned, mere sügavus ja samasügavusjooned, merepõhja iseloom, ohtlikud kohad, meremärgid, tuletornide jt silmatorkavate objektide asukohad merekaardi tingmärkides. Merekaarte liigitatakse navigatsiooni-, abi- ja teatmekaartideks. Merekaartidel kasutatav kaardimõõt on toodud merekaardi tiitlis. Endises NSV Liidus andis merekaarte välja Kaitseministeeriumi Navigatsiooni ja Okeanograafia Peavalitsus (kaardid sisaldavad viiekohalise admiraliteedinumbri, mille arvud tähistavad kaardil kujutatud ookeani või merd, kaardimõõtu, mereala, kaardi järjekorranumbri), Suurbritannias teeb seda Admiraliteedi Hüdrograafiadepartemang, USA-s Ranna- ja Geodeesiatalitus. Esimese ajaloos teada oleva merekaardi autor on kreeka astronoom, matemaatik ja geograaf Klaudios Ptolemaios (umbes 90 – umbes 160), esimese praktilise merekaardi koostas Marinos Tüürosest 2. sajandil. Keskajal nimetati merekaarte portu- ehk portolaanideks.
Eesti vete kohta koostas esimese merekaardi (lapikprojektsioonis) Rootsi sõjalaevastiku ülem J. Hanson 1644, esimese Mercatori projektsioonis kaardi valmistas Rootsi admiral Werner von Rosenfeld 1694. Süsteemipäraseid mõõtmistöid tegid venelased 1746–52. Esimesed venelaste tehtud merekaardid hõlmasid ala Suursaarest Naissaareni ja Naissaarest Ristnani; esimene kaardiatlas ilmus 1757. 1922–40 andis Kindralstaap välja merekaardid kogu Eesti territoriaalvete kohta, suuri teeneid oli selles Juhan Meil.
Taasiseseisvunud Eestis ilmusid esimesed merekaardid (hõlmavad ka suuri järvi) Veeteede Ameti ja AS Regio koostöös (esimene merekaart ilmus septembris 1993, hõlmab Pärnu ja Liivi lahte). 2011. aastal toimib Veeteede Ameti, Maa-ameti ja PRIMAR-i ühine pidevalt uuendatav Eesti maa- ja merealade kaardirakendus, kus kaardirakenduse mere- ja sisevete ala andmed põhinevad Veeteede Ameti koostatud elektroonilistel navigatsioonikaartidel.
MerLe, 1996; muudetud 2011
