mulla happesus
mulla happesus, vesinik- ja alumiiniumioonide ning dissotsieerumata hapete sisaldumine mullas. Ekstrinsne hapestumine tekib orgaanilise aine muundumisel ning on iseloomulik kõigile muldadele, intrinsne hapestumine tuleneb kristallokeemilistest muutustest ja keemilistest reaktsioonidest alumiinium- ja raudoksiidirikka lähtekivimiga mullas. Aktiivset happesust põhjustavad mullalahuses olevad vesinikioonid, passiivset (potentsiaalset ehk varjatud) happesust dissotsieerumata happed ning mullakolloididel neeldunud vesinik- ja alumiiniumioonid. Passiivne happesus jaguneb asendushappesuseks (seda põhjustavad neutraalsoolalahusega mulla neelavast kompleksist väljatõrjutud vesinik- ja alumiiniumioonid) ning hüdrolüütiliseks happesuseks (põhjustavad aluseliste sooladega hüdrolüüsil väljatõrjutud ioonid). Asendushappesust põhjustavad alumiiniumioonid (nn liikuv alumiinium) on paljudele kultuurtaimedele kahjulikud. Hüdrolüütiline happesus kajastab mulla üldist happesust. Mulla aktiivset happesust näitab mulla reaktsioon, mida väljendatakse logaritmilise suuruse pH kaudu. Muld loetakse tugevasti happeliseks, kui pH <4,5; mõõdukalt happelistel muldadel on pH 4,5–5,5, nõrgalt happeliste muldade pH on 5,5–6,5; neutraalsel mullal on pH 6,5–7,2; leelisesel mullal on pH >7,2. Paljudele taimedele ja mikroorganismidele on mõõdukas ja tugev happesus kahjulikud. Mulla happesust reguleeritakse lupjamise, väetamise ja viljavaheldusega. Mulla happesust näitavad ka indikaatortaimed.
VE, 2006; EME 2, 2009