paleoklimatoloogia, paleogeograafia haru, mis käsitleb möödunud geoloogiliste ajastute kliimat, kliimavöötmeid ja kliima muutumise põhjusi. Paleokliimat iseloomustatakse kaudsete tunnuste põhjal, arvestatakse peamiselt kivimite moodustumise olusid (nt kipsi ning kivi- ja kaalisoola settides oli palav kuiv, kivi- ja pruunsöe moodustudes soe niiske kliima) ning taime- ja loomajäänuste uurimise tulemusi (nt viitavad aastarõngasteta puutüved, koloonialised korallid ja massiivse kojaga limuste kivistised soojale kliimale). Kasutatakse ka geokeemilisi ja geofüüsikalisi uurimismeetodeid. Paleoklimatoloogia arengut soodustas jääaegade ja -vaheaegade jälgede avastamine Euroopas 19. sajandil.

Paleokliima uuringud on Eestis koondunud Tallinna Ülikooli ökoloogia instituuti (Jaan-Mati Punning, Tiiu Koff jt). Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudis tegeleb paleokliimaga Rein Vaikmäe.

Vaata ka seotud artikleid

• klimatoloogia
• bioklimatoloogia

EE 7, 1994; muudetud 2014