pinnavormid, reljeefivormid, maapinna- ja merepõhjaosad, mis erinevad ümbritsevast alast kõrguse, välisilme, siseehituse ja tekkeloo poolest. Kujunenud geoloogiliste sise- ja välisjõudude, kosmiliste ja bioloogiliste tegurite ning inimtegevuse toimel. Kosmilised tegurid (meteoriidilöögid) etendasid pinnavormide tekkes olulist osa Maa planetaarse arengu järgus ja arvatavasti ka geoloogilise arengu alguses. Hiljem on olnud esikohal geoloogilised protsessid, millele aja jooksul lisandusid bioloogilised tegurid ning kõige viimasel ajalõigul inimtegevus ja selle põhjustatud looduslikud protsessid.

Suurimad pinnavormid on mandrid ja ookeaninõod. Pinnavormide elemendid on tahud (lagi, põhi, nõlv), servad (perv, jalam) ja punktid (tipp). Pinnavormid jaotatakse positiivseiks (mäestikud, kõrgustikud), negatiivseiks (nõod, orud) ja neutraalseiks (tasandikud), üksik- ja liitvormideks, üksikvormid kuju keerukuse järgi korrapäraseiks (lihtsaiks) ja korrapäratuiks (keerukaiks), ristlõike kuju järgi sümmeetrilisteks ja asümmeetrilisteks. Selle järgi, kas negatiivsed pinnavormid on veerudega igast küljest piiratud või mitte, jaotatakse nad sulg- ja avavormideks. Tekkeviisi järgi eristatakse struktuurilisi, skulptuurseid, kuhje- ja kulumispinnavorme, tekketegurite hulga järgi monogeenseid (peamiselt ühe teguri toimel tekkinud) ja polügeenseid pinnavorme (mitme teguri toimel tekkinud). Peamise tekketeguri järgi eristatakse kosmogeenseid (meteoriidi plahvatus- ja löögikraatrid), vulkaanilisi, tektoonilisi, raskusjõutekkelisi ehk gravitatsioonilisi, liustikulisi ehk glatsiaalseid, liustikujõelisi ehk fluvioglatsiaalseid, liustikujärvelisi ehk limnoglatsiaalseid, igikeltsatekkelisi ehk krüogeenseid, vooluveelisi ehk fluviaalseid (sh. jõelisi ehk alluviaalseid, nõlvavoolutekkelisi ehk deluviaalseid, ajutise sängivoolu tekkelisi ehk proluviaalseid), meretekkelisi (merelisi), järvetekkelisi (järvelisi), allikatekkelisi (allikalisi), karstilisi, tuuletekkelisi ehk eoolilisi, elutekkelisi ehk biogeenseid ja immtekkelisi ehk antropogeenseid (tehnogeenseid) pinnavorme.

Eestis eristatakse suuruse järgi kääbuspinnavorme (suhteline kõrgus või sügavus kuni 10 cm), väga väikesi ehk pisipinnavorme (kuni 2 m), väikesi ehk väikepinnavorme (2–10 m), keskmisi ehk keskpinnavorme (10–25 m), suuri ehk suurpinnavorme (25–50 m) ja väga suuri ehk hiidpinnavorme (üle 50 m), põhiplaani (pikkuse ja laiuse suhte) järgi ümaraid (küngas, söll), ovaalseid (vaar, nõgu) ja piklikke (vall, org) pinnavorme ning nõlva või veeru valdava kaldenurga järgi lauge- (alla 5°), kallaku- (5–10°) ja järsunölvalisi (või -veerulisi) pinnavorme (üle 10°). 

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti pinnamood
• Eesti pinnavormide liigitamine

Kirjandus

• Eesti NSV pinnavormide genees. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1980. Tallinn, 1984

EE 7; VE, 2006; muudetud 2012