Eesti pinnamood on tasane, kõrgusvahed väikesed. Maapinna keskmine absoluutkõrgus on umbes 50 m, ligi 40% territooriumist jääb kõrgusvahemikku 50–100 m, vähem kui kümnendik maa-alast ulatub üle 100 m. Valdavad on madalad tasandikud ehk madalikud (hõlmavad umbes 46% Eesti alast), vähem on lavamaid ja lainjaid tasandikke (37%) ning kõrgustikke (15%).

Nii nagu Ida-Euroopa lauskmaa teisteski piirkondades, vahelduvad ka Eesti alal kõrgustikud ja lavamaad madalike, nõgude ja orunditega. Looduslikku mitmekesisust suurendavad rohked järvenõod. Eesti lõuna- ja põhjaosas asuv kõrgem ala, mis kujult sarnaneb tömbitipulise põhja poole suunatud kolmnurgaga, erineb arengulooliselt ja loodusoludelt madalamatest osadest.

Eesti kõrgeim koht on Haanja kõrgustikul asuv Suur Munamägi (318 m). Eriti madal ja tasane on Lääne-Eesti, mis hõlmab Lääne-Eesti saarestiku, Lääne-Eesti madaliku ja Pärnu madaliku, maapinna kõrgus ületab seal harva paarikümmet meetrit.

Kujunemine

Jää liikumine viimasel jääajal

Eesti pinnamood on kujunenud erinevate tekketegurite toimel. Pinnavormid jaotatakse tekkeviisi järgi nelja rühma: kosmogeensed, geogeensed, biogeensed ja antropogeensed. Kõik need erinevad üksteisest nii tekkemehhanismi poolest kui ka selle poolest, millisel geoloogilisel ajal nad on kujunenud. Maa planetaarse arengu etapil valdasid kosmogeensed tegurid, seejärel lisandusid geoloogilised, hiljem bioloogilised ning viimastel aastatuhandetel ka inimtegevusest johtunud protsessid.

Kosmogeensed pinnavormid on meteoriidikraatrid. Kaalis on säilinud 9 (peakraatri Ø 110 m, vanus vähemalt 4000 aastat) ja Ilumetsas 3 kraatrit (Põrguhaua Ø 80 m, vanus 6600 aastat). Kärdla (Ø 4 km, vanus 450 miljonit aastat), Neugrundi (Ø 7 km, vanus 550 miljonit aastat) ja Tsõõrikmäe meteoriidikraater (Ø 40 m, vanus 9500 aastat) on üksikkraatrid. Võimalik, et meteoriidikraater on ka Simunas.

Valdav osa pinnavorme on kujunenud geoloogiliste välisjõudude (mandrijää, tuule, vee ja raskusjõu) toimel, kusjuures eriti suur tähtsus on viimasel mandrijäätumisel. Liustiku liikumise järgi eristatakse transgressiivseid (kujunenud liustiku pealetungi ajal), statsionaarseid (kujunenud siis, kui liustik oli dünaamilises tasakaalus), retsessiivseid (kujunenud siis, kui liustik taandus) ja stagnatsioonilisi pinnavorme (kujunenud liikumatus jääs). Kujunemise koha järgi eristatakse liustiku serva taguseid (näiteks voor), liustiku serva esiseid ehk frontaalseid (näiteks otsamoreen) ja liustikuväliseid pinnavorme (näiteks glatsiofluviaalne delta), kujunemise viisi järgi kulutus- ehk eksaratsioonivorme (näiteks kaljuvoor), kulutus-kuhje- ehk eksaratsioonilis-akumulatiivseid (näiteks voor) ja kuhje- ehk akumulatsioonivorme (näiteks moreenitasandik). Eesti kõige silmatorkavamad liustikutekkelised pinnavormid on voored – liustiku liikumise suunalised leivapätsikujulised kulutus- ja kuhjevormid, mille pikkus ulatub mõnesajast meetrist 13 km-ni (Vooremaal Koimula voor) ja suhteline kõrgus mõnest meetrist 79 m-ni (Emumägi 79 m, Laiuse voor 60 m). Eestis on rohkem kui 1000 voort ja voorjat künnist, mis paiknevad enamasti vanade aluspõhjakõrgendike nõlvadel või nende vahetus naabruses, sest need takistasid jää edasiliikumist ning sundisid teda oma suunda ja kiirust muutma. Suurimad on Saadjärve (nn Vooremaa), Türi ja Kolga-Jaani voorestik. Liustikutekkelistest kuhjevormidest on Eestis rohkesti ka tasase ja lainja pinnaga moreenitasandikke (näiteks Sakala kõrgustiku põhjaosas ja Ugandi lavamaal) ning moreenkünkaid (moodustavad Otepää ja Haanja kõrgustikule iseloomuliku künkliku moreenireljeefi). Neid leidub ka Karula ja Pandivere kõrgustikul, Sakala kõrgustiku lõunaosas jm. Liustiku serva ees kuhjunud otsamoreenidest on suurimad rändpangaselised Vaivara Sinimäed ja S-kujuline Lääne-Saaremaa kõrgustik. Liustikutekkelistest väikevormidest leidub Eestis jääkriime, jääkündevagusid, hõõrdelohkusid, ihkkeeli, kaljuvoori ja mitmesuguseid kulutusnõgusid. Suured kulutusvagumused on näiteks Peipsi ja Võrtsjärve nõgu.

Otepää kõrgustikul on palju ovaalse põhikujuga moreenikünkaid (pildil Tedremägi ja Väike Munamägi nähtuna üle Nüpli järve)

Kõige silmatorkavamad liustikutekkelised pinnavormid on voored. Raigastvere voor (Vooremaal)

Liustikukeelte vahel kujunendu kuhjeline künklik saarkõrgustik_Haanja kõrgustik

Rohkesti on liustikusulamisveetekkelisi ehk glatsiaalseid pinnavorme, mis jaotuvad liustikujõetekkelisteks ehk fluvioglatsiaalseteks (ka glatsiofluviaalseteks) ja liustikujärvetekkeliseks (ka jääjärvetekkelisteks ehk limnoglatsiaalseteks (ka glatsiolakustrilisteks). Liustikujõetekkelised pinnavormid võivad samuti olla nii liustiku serva tagused (paljud radiaal- ehk pikioosid), liustiku serva esised (marginaal- ehk põikoosid) kui ka liustikuvälised (sandurid ja glatsiofluviaalsed deltad) ning nendegi seas eristatakse kuhje- (oosid, fluviomõhnad, sandurid, glatsiofluviaalsed deltad, mõhnaterrassid) ja kulutusvorme (orud, kulutusnõlvad, evorsioonilised ehk virustuslikud sulglohud). Kõige selgemini väljakujunenud pikioosid asuvad Pandivere kõrgustikul, põikoosid Lääne-Eestis. Pikioosid on 30–40 m kõrgused (näiteks Neeruti, Iisaku) järsunõlvalised raudteetammi meenutavad seljakud, mis moodustavad kümnete kilomeetrite pikkusi oosiahelikke. Suhteliselt kitsad (mõnekümnest meetrist kuni 1 km-ni) ja enamasti väga pikad põikooside ahelikud (näiteks Risti–Palivere vöönd umbes 60 km, Linnuse–Audru–Sauga–Lelle–Paluküla–Pärnamäe vöönd umbes 150 km) tähistavad kunagiste liustikuservade asendit. Fluviomõhnad asetsevad künklikul moreenmaastikul ja enamik neist moodustab mõne ruutkilomeetri suurusi mõhnastikke (suurim on 20 km² suurune järverohke Illuka mõhnastik) ja mõhnamassiive. Valdavad on ümarja põhijoonisega 5–25 m kõrgused küngasmõhnad. Lavamõhnasid leidub rohkesti Kirde-Eestis, eriti Metsküla–Mäetaguse ja Iisaku–Jõuga ümbruses. Glatsiofluviaalseid deltasid on palju Põhja-Eestis (sh Tallinnas), sandureid on vähe.

Enamik jääjärvetekkelisi pinnavorme on liustikuvälised ja valdavalt kuhjevormid (kuhjetasandikud, limnomõhnad, mõhnaterrassid, kuhjerannavormid jmt), vähem on liustiku serva taguseid (osa limnomõhnu) või liustiku serva esiseid vorme (osa mõhnaterrasse). Kulutusvormidest on kõige rohkem murrutus- ehk abrasioonitasandikke ja mitmesuguseid murrutusvorme (näiteks astanguid ja nõlvu). On ka kuhje- ja murrutusvormide vahelisi üleminekuvorme (näiteks murrutuskuhjetasandikud). Laiaulatuslikke jääjärvede kuhjetasandikke on ainult Madal-Eestis: Alutagusel, Võrtsjärve ja Peipsi madalikul ning Kõrvemaal.

Vooluveetekkeliste pinnavormide seas eristatakse nõlvavoolu- ja sängitekkelisi pinnavorme. Esimesse rühma kuuluvad kindla voolusängita ajutise veevoolu lausalise uhtmise (pindmise uhtmise, nõlvaerosiooni) ja uhtsetete ehk deluviaalsetete ehk deluuviumi kuhjumise tulemusena kujunenud pinnavormid, teise rühma ajutise sängivoolu tekkelised (uuristusega kaasneb proluviaalsete setete ehk proluuviumi kuhjumine) ja püsiva sängivoolu tekkelised ehk jõetekkelised vormid (uuristusega kaasneb jõesetete ehk alluviaalsete setete ehk alluuviumi kuhjumine). Esimese rühma pinnavorme on rohkesti Lõuna-Eesti künklikul maastikul, kus uhtuurete ette on kuhjunud uhtlehvikuid ning järskudel nõlvadel on kuni 10 m sügavusi jäärakuid ehk ovraage, või kui need on lamendunud ja kamardunud, siis uurakuid. Püsiva sängivoolu suurimad kulutusvormid on jõeorud, need jagunevad säng-, sälk-, mold-, lamm- ja kanjonorgudeks. Väiksematest vormidest leidub soote, piirdekõrgendikke, uuristus- ehk erosiooniterrasse, lamme, kaldavalle ja kuhjeterrasse, hiiukirne ja joaastanguid. Jugasid on eelkõige Soome lahte suubuvatel jõgedel (Keila, Jägala, Narva jmt jõel), mis ületavad klindiastangu.

Püsiv jõevool tekitab jõeoru ning alluviaalsete setete kuhjumisel kujunevad kuhjeterrassid. Purtse jõgi

Kevadise suurvee ajal on jõevee uuristav tegevus kõige intensiivsem (Mägara ojal asuv Aluoja juga)

Mere- ja järvetekkelised pinnavormid on kujunenud rannanõlval ja rannal (väikejärvedel kaldanõlval ja kaldal) peamiselt lainete purustava ja kuhjava tegevuse toimel. Oluliselt on nende teket mõjutanud ka rüsijää liikumine. Järsunõlvalisel rannal on tekkinud kobedates setetes murrutusjärsakuid (näiteks Saaremaal Järve rannal), aluspõhjakivimites murrutuspanku ehk lihtsalt panku (näiteks Osmussaarel). Pankade jalamil leidub murrutuskulpaid (näiteks Suurupi poolsaarel 6,5 m sügavune ja suudmes 2,5 m kõrgune koobas). Järsakute maa suunas taandumisel on nende ette kujunenud tasased murrutus- ehk abrasioonilavad. Tekkeviisi järgi jagunevad rannakuhjevormid liitunuiks (kuhjelised rannaterrassid), vabadeks (maasääred, nooljad maasääred), sulgevaiks (põiksääred, tombolod) ja lahusolevaiks (rannabarrid, kuhjesaared). Ühtesid rannakuhjevorme, näiteks kuhjelisi terrasse, maasääri, rannabarre ja rannavalle, leidub Eestis rohkesti, teised (tombolod, silmusjad maasääred) on võrdlemisi haruldased. Väikevormidest leidub laineviresid, rõõneid ja festoone.

Mere- ja järveliivade alal on rohkesti tuuletekkelisi pinnavorme: tuuleviresid, tuiskliivahangesid (eelluiteid), tuiskliivatasandikke, ärapuhumisnõgusid ja -lohkusid, tuulekraave ning kuni paarikümne meetri kõrgusi luiteid. Suurimad luitealad on Narva-Jõesuus, Keila-Joal, Laulasmaal, Nõval, Häädemeestel, Saaremaal Järve rannas, Hiiumaal Kõpu ja Tahkuna poolsaarel ning Peipsi põhjarannikul. Lisaks rannikuluidetele leidub peamiselt mõhnaliivade alusel kujunenud mandriluiteid, näiteks Iisaku ja Illuka ümbruses.

Pakri poolsaarele on tekkinud tektooniliste jõudude ja mere murrutusel võimas pank.

Rannikuluited Saaremaal Järve rannas on tekitanud tuul.

Ordoviitsiumi ja Siluri karbonaatkivimite avamusalal leidub rohkesti karstivorme: karre, avalõhesid, karstilohkusid (kurisuid), langatuslehtreid, karstikaevusid, karstikoopaid, karstikraave, karstiorge ja karstihäilusid ning mitmesuguseid karstijäänukeid (näiteks Kostivere karstialal karstiseen). Paljudes kurisutes kaovad ajutised ojad või jõed maa alla (loendatud enam kui 50 kohas), moodustades maa-aluseid jõgesid ehk salajõgesid (Jõelähtme, Kuivajõe, Erra jmt). Karsti on kõige rohkem intensiivse veevahetusega Pandivere kõrgustikul ning Harju lavamaal klindi ja mattunud orgude lähedal. Suurimad on Kostivere (umbes 159 ha), Tuhala, Uhaku, Kata ja Kuimetsa karstiväli.

Krüogeensetest pinnavormidest on tuntuimad kohati enam kui 15 m sügavused glatsiokarstilised sulglohud ehk söllid, mida Vooremaal nimetatakse oitudeks. Glatsiokarstiliselt on tekkinud ilmselt ka Väiku-Palkna, Udsu jmt sügav järvenõgu.

Gravitatsioonilised pinnavormid on kujunenud peamiselt raskusjõu toimel ja paiknevad rusukaldena (eriti rohkesti Põhja-Eesti paekalda jalamil). Kohati tekib ka maalihkeid.

Elutekkelised pinnavormid jaotuvad fütogeenseteks ehk taimetekkelisteks (näiteks madal- ja siirdesoo ning rabatasandikud ning sealsed väikevormid – älved, laukad, märed, sambla- ja rohumättad, peenrad jms), zoogeenseteks ehk loomatekkelisteks (näiteks sipelgate kuhilpesad) ja antropogeenseteks ehk inimtekkelisteks ehk tehnogeenseteks (näiteks linnamäed, muldkindlustused, terrikoonikud, teede mulded, puistangud, karjäärid, kanalid jpt). Viimaste hulka võib lugeda ka asulad koos majade ja tehnovõrkudega.

Vaika saarel on rohkesti karsti pisivormr karre.

Kiviõli tuhamägi (põlevkivi utmise jääkainete ladestumisel tekkinud tehismägi, suhteline kõrgus üle 115 m) on inimtekkeline pinnavorm

Pinnamoe kujunemise etapid

Pinnamoe kujunemisel saab eristada kolme suurt etappi. Esimene etapp algas Hilis-Devonis, umbes 350 miljonit aastat tagasi, kui kujunesid nüüdisaja maismaaolud. Pleistotseeni alguseni oli valdav kulutus, mille vältel kujunes nüüdispinnamoeski jälgitav kuestalaadne lainjas reljeef, mida liigestasid kõrgustikud, madalikud ning laiad ja sügavad jõeorud. Pinnamoe kujunemise teisel, võimsate jäätumistega alanud etapil tekkinud kulutusega (peamiselt Põhja-Eestis) kandis jää aluspõhja ülaosast minema mitmekümne meetri paksuse setendite kihi. Liustikukündest hoolimata säilis Kvaternaarieelse pinnamoe suur- ja väikevormide paigutus. Jääajajärgsel ajal on liustikutekkeline reljeef tasandunud. Positiivsete pinnavormide vahele jäänud lohkudesse ja nõgudesse on kogunenud sapropeel ja turvas, pinnamoodi tasandavad ka nõlvaprotsessid. Neotektoonilised liikumised ei ole suutnud luua olulisi kõrgusvahesid ning uusi suuri pinnavorme. Suurimaid kõrgusvahesid – mitmekümne meetri sügavusi karjääre ja enam kui 100 m kõrgusi aherainemägesid – on Eestimaa pinnamoe kujunemise kolmandal, veel praegugi jätkuval etapil loonud inimene. 

Vaata ka seotud artiklit

• Eesti pinnavormide liigitamine

Kirjandus

• Eesti pinnavormid. Tallinn, 1977
• A. Raukas, A-M. Rõuk, H. Viiding. Eesti pinnavormide uurimise aktuaalseid probleeme. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1980. Tallinn, 1984
• A. Raukas, A-M. Rõuk. Pinnamood ja selle kujunemine. – Eesti. Loodus. Tallinn, 1995

EE 11, 2002 (Anto Raukas); muudetud 2011