punaselg-õgija

punaselg-õgija  (Lanius collurio), suuremas osas Euroopas ja Aasia lääneosas levinud värvuline õgijalaste sugukonnast. Kehalt jässakas, nokk jäme ja konksjas. Pikkus 17 cm. Sulestikus on sooline dimorfism: isaslinnul on selg ja tiivad punakaspruunid, pea ja kael tuhkhallid, silma läbib lai must vööt („röövlimask”), emaslind on  kahvatu roostepruuni ülapoole ja valkjashalli  tumedavöödilise alapoolega. Sööb peamiselt suuri putukaid, keda paneb kas oksatüükale või okastraadile „laagerduma”. Saaki varitseb hea ülevaatega kohal. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud tihedamasse põõsasse, hekki, kadastikku või puu otsa (kuni 6 m kõrgusele); pesamaterjaliks on peened raokesed ja rohukõrred. Kurnas on 5–7 muna, neid haub ainult emalind. Ta on häirimise suhtes väga tundlik ning võib pesa koguni maha jätta. Pojad lahkuvad pesast varakult. Punaselg-õgija talvitab Aafrika lõunaosas.

Eestis on punaselg-õgija arvukas pesitseja. Rändlind, saabub mai keskpaigas ja lahkub peamiselt augustis. Looduskaitse III kaitsekategooria liik.

2010. aastal valis Eesti Ornitoloogiaühing punaselg-õgija koos hallõgijaga aasta linnuks.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • L. Rootsmäe ja H. Veromann. Eesti laululinnud. Tallinn, 1974
  • E. Kumari. Eesti lindude välimääraja. Tallinn, 41984
  • O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
  • L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislingid

Loodud 2012