Rahvastiku ränne Eestis

Ränne 19. sajandil

Eesti asunikud külakiige juures Põhja-Kaukaasias Kubanimaal 19. ja 20. sajandi vahetusel

Eestlaste väljarändamine Eesti- ja Liivimaalt teistesse Venemaa kubermangudesse algas 1830.–40. aastail. 1897. aasta rahvaloenduse andmeil elas Venemaal väljaspool Eesti etnilisi piire umbes 110 000 eestlast, valdavalt Peterburi ja Pihkva kubermangus. 19. sajandi II poolel algas eestlaste väljarändamine teistesse maadesse, eelkõige USA-sse, kus Esimese maailmasõja eel elas umbes 10 000–15 000 eestlast. Nii 1881. kui ka 1897. aasta rahvaloendus kinnitasid, et Eesti tollasel territooriumil oli eestlaste osatähtsus kogurahvastikus suhteliselt stabiilne, vastavalt 89,8 ja 90,6% (1881. aasta loenduse maa-alal). Eestlaste arv oli kasvanud ligi kümnendiku võrra. Samas oli venelaste arv kasvanud 9000 võrra ehk ligi 32%. Seoses valitsuse venestamispoliitikaga saabus osa neist siia väljastpoolt.

Ränne Esimesest maailmasõjast kuni Teise maailmasõjani

Optandid Narvas karantiinis, mille riiki saabunud pidid läbima (1922)

Esimeses maailmasõjas mobiliseeriti Vene armeesse Eesti alalt üle 100 000 mehe, kellest üle 10 000 hukkus. Sõja ajal tuli Tallinna suurtehastesse töölisi nii maalt kui ka väljastpoolt Eestit. Rahvastiku ränne hoogustus pärast sõda ning Eesti iseseisvumise järel. Tartu rahulepingu tulemusena opteeris Eestisse umbes 40 000 inimest, valdavalt eestlased. Venemaa territooriumile jäi edasi elama 154 600 eestlast, neist valdas emakeelt 139 500 (1926. aasta loenduse andmeil).

1920. aastate I poolel registreeriti rändekäibeks 70 000–75 000 inimest aastas. Seejärel hakati elukohajärgset ning riigipiiriületajate ja väljarände arvestust pidama Riigikogu poolt juunis 1930 vastuvõetud isikutõestamise ja liikumise seaduse kohaselt. 1930. aastate alguse statistika andmeil oli nii sisse- kui ka väljasõitnuid 200 000–260 000 aastas. Samas oli negatiivne rändesaldo 1923–38 kokku vaid ligi 6200 inimest. Eesti rahvastik oli suhteliselt paikne. 

Ränne seoses Teise maailmasõjaga

Seoses Teise maailmasõja puhkemisega toimus Saksamaa algatusel 1939. aasta oktoobrist 1940. aasta maini laiaulatuslik erikorras Saksamaale (peamiselt vallutatud Poola alale) ümberasumine, lahkus ligi 12 800 inimest (peamiselt baltisakslased). Vastavalt Saksamaa ja NSV Liidu 10. I 1941. aasta kokkuleppele jätkus sakslaste ja nende teisest rahvusest pereliikmete äraminek. Kokku lahkus ümberasumise käigus Saksa arhiivides olevate andmete järgi hinnanguliselt 21 400 inimest (sh umbes 5000 eestlast). 1940. aasta juunis hakkas Eestisse saabuma hulgaliselt Nõukogude sõjaväelasi ja tsiviilisikuid (kuni sõja puhkemiseni saabus hinnanguliselt 130 000 inimest). Teise maailmasõja ajal läks Eestist ära väga palju inimesi, tuhanded lahkusid kas Nõukogudepoolseid repressioone kartes või viidi väevõimuga itta. 1943–44 läksid Rootsi eestirootslased ning nende sugulased, hinnanguliselt 7000–8000 inimest. Vältimaks mobiliseerimist Saksa sõjaväkke, põgenes 5000–6000 meest Soome. Osa neist siirdus hiljem Rootsi või naasis Eestisse. Saksamaale põgenenute arv on hinnanguliselt ligi 42 000. Rootsi põgenes kokku umbes 25 000 inimest. Lahkuti ka Saksa laevadega, millest Moero jmt uputati. Paljud Eestist paadipõgenikena lahkunud hukkusid tormisel Läänemerel.

Baltisakslaste lahkumine Eestist 1939. aastal

Eesti põgenikud Gävles Borgarskola võimlemissaalis Rootsis 1944. aasta sügisel

Põgenike paadid Gotlandil

Ränne Nõukogude okupatsiooni ajal

Küüditamisrong 1949. aasta märtsis Keila lähistel

Küüditatute elamu Siberis Jenissei kaldal Dudinka külas (1956)

Eestisse tuli suurobjekte ehitama väljastpoolt vabariiki palju ehitustöölisi (Iru Elektrijaama Ehitusvalitsuse komsomoli- ja noortebrigaad 1976. aastal)

Rahvastikuränne 1956–2009
Aastad Saabunud Lahkunud Rändesaldo
1956–60 149 364 118 862 30 502
1961–65 111 560 71 059 40 501
1966–70 135 891 93 398 42 493
1971–75 130 389 98 629 31 760
1976–80 114 262 85 864 28 398
1981–85 95 225 67 073 28 152
1986–90 70 381 62 871 7 510
1991–95 14 332 85 773 –71 441
1996–99 5 679 15 895 –10 216
2000–09 17 881 35 582 –17 701

Osa Eesti sõjaeelsest rahvastikust jäi seoses piirimuutustega elama Vene NFSV territooriumile. 1944. aasta augustis arvati suurem osa Petserimaast Pihkva oblasti ja novembris Narva-tagused vallad koos Jaanilinnaga Leningradi oblasti koosseisu. 1941. aasta detsembris elas neis piirkondades kokku üle 67 500 inimese. 1945. aasta alguses oli Eesti hinnanguline rahvaarv (nüüdispiirides) 854 000, see moodustas vaid 75,3% 1939. aasta alguses Eesti tollasel territooriumil elanud rahvastikust. 1941 ja 1949 küüditati suur hulk Eesti elanikke, valdavalt eestlasi – kokku umbes 30 000 inimest –, NSV Liidu kaugaladele. 26. III 1941 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu määruse number 526 ühise passisüsteemi sisseseadmise kohta Eesti NSV-s, millega Eestis kehtestati NSV Liidu passisüsteem. Eesti muutus avatuks kõigile NSV Liidu kodanikele. Eestist väljarändamine asendus sõjajärgsetel aastatel intensiivse sisserändega NSV Liidu teistest piirkondadest. Oma kõrgema elatustasemega ja plaanimajanduse oludes kunstlikult tekitatud tööjõudefitsiidiga muutus Eesti paljudele ligitõmbavaks rändepiirkonnaks. 19. VII 1946. aasta määrusega number 576 tühistati Eesti NSV Ministrite Nõukogu varasemad määrused, mis olid piiranud Eestisse sissesõitu ja sissekirjutust. Tööjõu migratsiooniks loodi kõik vajalikud eeldused. Hilisema passimäärustiku kohaselt tuli linnades 3 ja maal 7 päeva jooksul ennast kohalikus miilitsaorganis sisse või välja kirjutada. Rändeandmed olid lünklikud. Eesti Statistikavalitsus hakkas linnalistesse asulatesse sisse- ja väljakirjutamise aadresslehtede talongide andmeid statistiliselt töötlema 1946. aastal ning maa-asulate omi alles 1955. aasta II poolaastal. Eriränne ei olnud statistiliselt hõlmatud. Seega pole rändeandmetes arvestatud vangistatuid, sundasumisele saadetuid (küüditatuid), Nõukogude armee ajateenijaid ega kinnipidamiskohtadest ja sõjaväest vabanenuna taas Eestisse asunuid. 1963. aastani ei ole rändeandmetes väljastpoolt Eestit Sillamäele saabunud ega sealt lahkunud isikuid. Paldiski migratsiooniandmed puuduvad alates 1979. aastast. Ka Eesti-sisese rände arvestus oli lünklik. Ametlikud migratsiooniandmed võimaldavad anda rände intensiivsusele vaid üldhinnangut.

1945. aastal hakkasid Eestisse hulgi saabuma Nõukogude relvajõududest demobiliseeritud ning Nõukogude tagalasse evakueeritud. Samuti tuli siia rohkesti varem mujal NSV Liidus elanud eestlasi. Sõjajärgsetel aastatel saabus Eestisse uusi elanikke eeskätt Venemaalt, peamiselt Leningradi, Pihkva, Novgorodi jmt Eestile lähemast oblastist. Nii Teise maailmasõja aastatel kui ka sõja järel saabus Eestisse umbes 40 000 ingerlast. Esmalt saadeti ingerlased 1942. aasta talvel sakslaste poolt sõja jalust Eestisse. 1944 kutsus Soome valitsus nad Soome, kuid Soome ja NSV Liidu rahulepingu põhjal saadeti ingerlased Soomest välja ja paigutati Kalinini oblastisse. Sealt tulid nad omatahtsi Eesti taludesse tagasi, kust enamik neist saadeti 1948. aastal Siberisse. Osa ingerlasi eestistas oma nime ja asus linnadesse. 1959. aasta loenduse andmeil oli Eestisse jäänud 16 699 soomlast (ingerlast). Järsult suurenes sisseränne 1968, kui Eestisse tuli Kasahstanist ja Nõukogude Kesk-Aasia vabariikidest endiseid volgasakslaste perekondi, kellest suurem osa rändas 1973–77 Saksamaale.

Eesti oli NSV Liidu intensiivse rahvastikurände piirkondi, kuhu asuti massiliselt elama ja kust ka hulgaliselt lahkuti, olles siin elanud lühemat või pikemat aega. Sõjajärgsele rändele on eelkõige iseloomulik ülisuur rändekäive. Olemasolevatel migratsiooniandmetel kirjutati Eesti linnalistesse asulatesse 1946–88 sisse 929 900 ja maa-asulatesse 1956–88 155 200 inimest, kokku 1 085 100 väljastpoolt Eestit saabunud inimest. Samal ajal kirjutati Eesti linnadest ja alevitest välja 668 200 ja maa-asulaist 98 600 isikut, seega kokku 766 800 Eestist lahkunud isikut. Linnarahvastiku välisrände saldo moodustas 1946–88 261 700 ja maarahvastiku välisrände saldo 1956–88 56 600 inimest. Need andmed kinnitavad, et migrantide paigastumine oli vähene ning Eestis kinnistus vaid väike osa sissesõitnuist. 1989. aasta loenduse andmed aga tõendavad, et sõjajärgse välisrände saldo on tegelikult palju suurem ja just linnalistes asulates. 1946–88 oli iga-aastane rahvastiku iive linnades ja alevites keskmiselt 6086 inimest ning 1956–88 maa-asulates 1714 inimest. 1000 linna või alevisse elama asunu kohta oli lahkujaid 719 ja paigalejääjaid 281, maal vastavalt 635 ja 365. Seega oli migrantide paigastumine maal suurem kui linnas. Ka Eesti-sisene ränne oli intensiivne, nii registreeriti 1956–90 siserändena 1,266 miljonit sissekirjutust linna ja 927 000 sissekirjutust maale. Needki andmed ei peegelda täpselt siserände tegelikku mahtu. Eestisse elama asumise motiive analüüsis Eesti Statistika Amet (ESA) 1975. aasta tööjõu liikumise uuringu ning 1989–91 elanike sissekirjutuse andmetel. Mõlemal juhul oli valdavaks Eestisse asumise motiiviks perekondlik põhjus (elama asumine abikaasa, vanemate või laste juurde jne). 1975. aasta uuringus oli motiividest teisel kohal rahulolematus endise elukoha elutingimustega ning tööga seotud asjaolud (noore spetsialistina töölesuunamine jm). 1989–91 oli teisel kohal sõjaväelaste ränne ja kolmandal elamispinna saamisega seotud asjaolud, järgnesid töölesuunamine ja Eestisse õppima asumine.

Sõjajärgne riiklik elamuehitus ja elamispinna jaotamise kord andsid heakorrastatud korterite saamisel eelised migrantidele. Eelisolukorras olid ka Nõukogude armee kaadriohvitserid ja üleajateenijad, reservi arvatud ja erru lastud ohvitserid ning üleajateenijad, kes võisid valida elukohta ja kelle korterivajadused tuli kohalikel täitevkomiteedel lahendada 3 kuu jooksul. Elamispinna saamisel oli eeliseid ka ehitustöölistel ning eelkõige liidulise ja liidulis-vabariikliku alluvusega ettevõtete poolt tööle värvatud või suunatud töötajatel. Töökohtade iga-aastane juurdekasv planeeriti selline, et seda polnud võimalik täielikult katta Eesti oma tööjõuga, ja see lõi täiendavad eeldused rahvastiku migratsiooniks.

Ränne pärast Eesti taasiseseivumist

1990. aastate I poolel asendus sisseränne väljarändega. Seoses Vene sõjaväe lahkumisega ning endiste liidulise alluvusega tehaste tootmise vähenemisega moodustas ESA andmetel 1990–98 negatiivne rändesaldo 85 000 inimest. Kuna kõik Eestist lahkunud isikud ei registreerinud ennast ametlikult välja, siis oli tegelik lahkujate arv tunduvalt suurem. Paljud noored on läinud lääneriikidesse õppima või tööle. 1. VII 1990 jõustus immigratsiooniseadus, mille kohaselt hakati Eestisse sisserändamist piirama kvootidega. Kvoodiks kehtestati 0,1% alalisest elanikkonnast. 1997 vastuvõetud välismaalaste seaduse parandustega vähendati aastast sisserände piirarvu 0,05%-ni Eesti alalisest elanikkonnast. Sisserände piirarv ei kehti EL-i, USA, Jaapani jmt riigi kodanike suhtes.

21. sajandil on negatiivne rändesaldo (2000–09 oli see 17 701 inimest) aastate lõikes püsinud, kuid on väiksem kui eelmise sajandi viimasel kümnendil.

Vaata ka seotud artikleid

EE 11, 2002 (Arvo Kuddo ja Kaljo Laas); muudetud 2011