Raudmäe, Ülo

Ülo Raudmäe (aastani 1936 Saksberg; 24. I 1923 Rapla – 14. X 1990 Tallinn), tromboonimängija, dirigent ja helilooja. Eesti Teatriliidu (1959) ja Eesti Heliloojate Liidu liige (1972). Isa kooliõpetaja. Oli abielus Urve Tautsiga. 

Lõpetas 1941 Tallinna 1. keskkooli, õppis 1941–46 Tallinna Konservatooriumis trombooni (Raimund Kulli ja Paul Karbi klass) ning 1949–52 Eesti Heliloojate Liidu noortesektsioonis kompositsiooni. Mängis 1942–44 Tallinna Väiketeatris, 1944–57 Eesti Raadio estraadiorkestris ja 1950–79 Estonias (1957–79 tromboonirühma kontsertmeister), oli viimases ka operetidirigent. Juhatas aastast 1980 puhkpilliorkestrit Tallinn. Loonud muusikalid „Kiri nõudmiseni” (1965), „Muinaslugu muusikas” (1967, Raimond Valgre muusika põhjal), „Pipi Pikksukk” (1969, koos Ülo Vinteriga), „Neli musketäri” (1972, koos Ülo Vinteriga) ja „Poissmehed” (1974, koos Arne Oidiga) ning juhatanud Estonias nende esitust. Kirjutanud levilaule ja orkestripalu. Tuntud ka orkestreerijana.

Eesti NSV teeneline kunstnik (1972). 

Muusikajuht

• Kawani Sensatsioon Londonis (1960)
• L. Normeti Stella Polaris (1961)
• Oidi Muhulaste imelikud juhtumised (1962)
• Leigh’ Mees La Manchast (1971)
• muusikalipõimik Sel ööl... (1976)

Kirjandus

• A. Liives. Eks ikka mõni tule veel... – Noorte Hääl, 28. märts 1963
• H. Jürisalu. Reibas ja nooruslik [„Kiri nõudmiseni”]. – Õhtuleht, 6. detsember 1965
• V. Kivilo. Muinaslugu muusikas. – Sirp ja Vasar, 7. juuli 1967
• U. Heinapuu. Ülo Raudmäe – pillimees, dirigent, helilooja. – Rahva Hääl, 15. november 1970
• H. Tõnson. Mees La Manchast. – Sirp ja Vasar, 26. veebruar 1971
• S. Nõmmik. Avalik kiri Ülo Raudmäele. – Sirp ja Vasar, 26. veebruar 1973
• [Nekroloog]. – Reede, 19. oktoober 1990
• M. Märtin. Raplast pärit muusikamees. – Nädaline, 25. jaanuar 2003
• J. Jõekallas. Muusikal, see XX sajandi uustulnuk. – Estonia esimene sajand. Tallinn, 2007
• V. Ojakäär. Sirp ja saksofon. Tallinn, 2008 (Eesti levimuusika ajaloost, 3)

Arhiivimaterjale

• Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond M 245