Safaviidid, Iraani šahhidünastia 1502–1736, tegid šiiismist Iraani riigiusundi.

Safaviidide suguvõsa sai nime ühe šiiitide dervišivennaskonna rajaja Safi ad-Din Ishak Ardabili (1252–1334) järgi, vennaskonnal oli pooldajaid eriti Aserbaidžaani türgi kõzõlbaši hõimude hulgas. Dünastia rajas Ismail I, kes ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid tugeva keskvõimu alla. Poliitikas tugines ta eeskätt 7 kõzõlbaši hõimu ülikkonnale, kes valdasid maad tiuuli ja sojurgali põhjal. Teine oluline Safaviidide võimu tugi oli šiiitlik vaimulikkond (Safaviididest alates on šiiism olnud Iraani riigiusund). Riigi pealinn oli algul Tabrīz, seejärel Qazvīn ja aastast 1598 Eşfahān. Safaviidide riik saavutas suurima ulatuse ja võimsuse Abbas I ajal, kes reformis relvajõud ning pidas sõdu Türgi ja Šeibaniidide usbeki riigiga. Iraanil tekkisid tihedad sidemed nii Euroopa (nt Adam Oleariuse saatkonna reis) kui ka Ida riikidega, poliitikas hakkasid suuremat osa mängima pärslased. Tema järglaste ajal hakkas keskvõim nõrgenema, toimusid rahvaülestõusud, 1722 hõivasid suure osa maast afgaanid, 1722–32 loovutas Iraan Kaspia mere äärseid alasid Venemaale. 1736 valisid hõimupealikud uueks valitsejaks afgaanid maalt tõrjunud väepealiku Nadir-šahhi.

Safaviidide aeg oli Iraani kultuuri kõrgperioode. Ehitati suurejoonelisi hooneid (nt Eşfahānis), valmistati kunstipäraseid kasitöötooteid (siidkangaid, keraamikat), kõrgel tasemel olid raamatukunst ja miniatuurmaal, tekkis tänaseni mõjukas šiiitliku usufilosoofia koolkond (Mulla Sadra).

EE 8, 1995