Torga, Heino

Heino Torga (18. III 1933 Narva – 9. X 2012 Tallinn), lavastaja ja näitleja. Eesti Teatriliidu liige (1962). Isa riigiametnik. Oli aastast 1967 abielus Eili Sillaga.

Lõpetas 1951 Viljandi 2. Keskkooli, 1953 Tallinna Mäetehnikumi, 1955 Draamateatri õppestuudio ja 1967 lavastaja erialal Leningradi Riikliku Teatri-, Muusika- ja Kinematograafiainstituudi (juhendaja Georgi Tovstonogov). Oli 1958–62 Ugala näitleja, 1967–70 lavastaja ja 1970–79 peanäitejuht-direktor, 1979–81 Tallinnas Rahvaloomingu ja Kultuuritöö Teadusliku Metoodikakeskuse kirjandusmetoodik ja teadusdirektor, 1981–86 Tallinna Linnahalli pearežissöör ja direktori asetäitja, 1986–93 Vanalinnastuudio näitleja ja aastast 1993 vabakutseline näitleja. Kirjutanud telenäidendi „Paradoks” (1990) ja kuuldemänge („Õnne homseks”, 1988, „Mis elu see on”, 1990), mänginud telelavastustes („Pildikesi Paunverest”, 1986) ja filmis („Regina”, 1990, Tallinnfilm; „Kohtumine tundmatuga”, 2005, Eesti Televisioon; „Kormoranid ehk nahkpükse ei pesta”, 2011, Kuukulgur Film), esines estraadilavastustes ning raadio ja televisiooni meelelahutussaadetes.

Lavastusi

  • Švartsi Lumekuninganna (1962)
  • Brechti Mees on mees (1967)
  • Caldwelli ja Kirklandi Tubaka tee (1967)
  • Gorki Veidrikud (1968)
  • Lutsu ja Torga Suvi (1969)
  • Luige Homsed tähed (1970, mängis Leninit)
  • Tšehhovi Kajakas (1971)
  • Jakobsoni Viirastused (1972)
  • Bukovèani Enne kui kukk saab laulnud (1973)
  • Wuolijoki Niskamäe noorperenaine (1975) ja Niskamäe Heta (1978)
  • Dostojevski ja Pētersonsi Idioot (1976, ka muusikaline kujundus koos Riho Lehespaluga)
  • Molière’i Misantroop (1978, ka muusikaline montaaž)
  • Ibseni Rosmersholm (1978)
  • Liivese Meie, patused (1992, ka muusikaline kujundus)
  • Casona Kolmas sõna (1993, mängis Professorit)
  • Molière’i Naeruväärsed eputised (1998, Vaba Lava)

Osi

  • Jelle (Heijermansi Lootus õnnistusele, 1959)
  • Akira Yamamoto (Pfeifferi Laternate püha, 1959)
  • Simon (Goldoni Põikpead, 1960)
  • Ööpik (Kitzbergi ja Simmi Kosjasõit, 1960)
  • Ollino (Tammsaare ja Vahuri Mauruse kool, 1961)
  • Varravin (Suhhovo-Kobõlini Toimik, 1982 Vanalinnastuudios)
  • Attilio (De Filippo Silinder, 1985 Vanalinnastuudios)
  • Jüri ja Onu (Lutsu ja Undi Raha!, 1986)
  • Apokin (Radzinski Kena naine lillega, 1987)
  • Meditsiiniasutuste kuraator (Gogoli Revident, 1987)
  • Gal (Molnári Mäng lossis, 1988)
  • Einstein (Kesselringi Hapu vein ja sinihape, 1988)
  • Anijärv (Raudsepa Salongis ja kongis, 1990)
  • Lipton (Simoni Jumala soosik, 1990)
  • Somba (Raudsepa Ameerika Kristus, 1991)
  • Osvaldo (Campanile Vaene Piero, 1991)
  • De Clausat (Fenwicki Härra Schutzi aumärgid, 1992)
  • Aismann (Särgava Uus miniister, 1993)
  • Walter (Maupassant´i ja Kerge Mina, Bel-Ami, 1995 Vanalinnastuudios)
  • Juhan (Tammsaare ja Kerge Vanade ja noorte lugu, 1997, Vaba Lava Vabaõhumuuseumis)
  • Mazok (Ilfi ja Petrovi, Aimla ja Baskini 12 tooli, 1998 Vanalinnastuudios)
  • Silk-Leib (Lutsu ja Kerge Tagahoovis, 1998 Vene Draamateatris)
  • Peeter (Saare Tuulte tallermaa, 1999 Kuressaare Linnateatris)
  • Hapatus (Lassila Igiliikur, 2000 Kuressaare Linnateatris)
  • Vana tšellist (Fellini Orkestriproov, 2004, Kell Kümme)

Kirjandus

  • K. Uibo. Noore lavastaja debüüt: [Karjäär Itaalia moodi]. – Sirp ja Vasar, 23. detsember 1966
  • S. Levin. „Väikese inimese” hädast ja süüst: [Mees on mees]. – Sirp ja Vasar, 23. juuni 1967
  • U. Taavas. Vajalik eksperiment: [Tubaka tee]. – Edasi, 17. detsember 1967
  • S. Levin. Huvitav lahendus: [Veidrikud]. – Sirp ja Vasar, 24. jaanuar 1969
  • V. Tobro. „Kajakas” ilma Tšehhovita. – Sirp ja Vasar, 19. veebruar 1971
  • E. Veidebaum. Mõtisklusi viirastustest: [Viirastused]. – Tee Kommunismile, 18. märts 1972
  • H. Torga. 1 küsimus peanäitejuhile. [Intervjuu]. – Sirp ja Vasar, 15. november 1974
  • O. Kruus. Mõtteid Niskamäe ümber: [Niskamäe noorperenaine]. – Sirp ja Vasar, 12. detsember 1975
  • E. Siimer. Idioot ja inimesed: [Idioot]. – Tee Kommunismile, 15. jaanuar 1977
  • O. Kruus. Kuidas edasi, „Ugala”?: [Niskamäe Heta]. – Sirp ja Vasar, 12. mai 1978
  • A. Tullus. Mati Undi näidendi uus lavastus: [See maailm või teine]. – Tee Kommunismile, 30. jaanuar 1979
  • Hommikuvestlus Heino Torgaga. Intervjueerinud V. Leivak. – Õhtuleht, 22. juuli 1993
  • A. Laasik. Kuulus ja kummaline teatrimees Viljandist. – Eesti Päevaleht, 18. märts 1999
  • V. Kiiver. Heino Torga: „Teater on elu väike mudel”. – Lääne-Harju Ekspress, 22. märts 2003
  • [Nekroloog]. – Teater. Muusika. Kino 2012, 11

Välislink

Akira Yamomoto – Heino Torga. Pfeifferi „Laternate püha“. (Ugala, 1959)

Varravin – Heino Torga, Vürst – Ferdinand Veike. Suhhovo-Kobõlini „Toimik”, Vanalinnastuudio, 1982)

Meditsiiniasutuste kuraator – Heino Torga, Hlestakov – Tõnu Kilgas. Gogoli „Revident”. (Vanalinnastuudio, 1987)

Einstein – Heino Torga, Mortimer – Raivo Rüütel. Kesserlingi „Hapu vein ja sinihape”. (Vanalinnastuudio, 1988)

Signore Pallo – Peep Pillak, Osvaldo – Heino Torga, Signora Pallo – Salme Reek. Campanile „Vaene Piero”. (Vanalinnastuudio, 1991)

ETBL, 2000 (I. Taarna); täiendatud 2015 (T. Truuvert); täiendatud 2019