tüll (lind)
Liivatüll
tüll (Charadrius), kuni rästasuuruste kurvitsaliste perekond tülllaste sugukonnast; umbes 40 liiki, perekonna esindajaid on kogu maailmas (v.a Antarktika). Kaheksat liiki on kohatud Euroopas, osa neist on haruldased eksikülalised. Tüllid elutsevad peamiselt rannikul ja tundras, ka mägedes.
Tüllide nokk on suhteliselt väike, sulestik ülapoolel kahkjaspruun, alapoolel valge, pea ja kael kontrastselt must-valged või pruun-valged. Isastel on sigimisajal hundrüü, mis erineb emaste sulestikust vaid mõnevõrra, mitmel liigil on sel ajal oranž „pudipõll”. Pesa paikneb maas, kurnas on 4 muna. Söövad maapinnal tegutsevaid selgrootuid, toiduotsingul jooksevad väledalt ringi, tehes äkilisi peatusi.
Liivatüll (Сh. hiaticula) on olnud Eesti mereranniku arvukaimaid kurvitsalisi; vooderduseta pesa asub klibul, liival või rannaniidupaljakul lohus. Liivatülli arvukus on viimase 50 aasta jooksul tunduvalt vähenenud.
Väiketüll (Ch. dubius) on Eestis alati väikesearvuline olnud, kuid tema arvukus on viimastel kümnenditel stabiilne. Pesitseb siseveekogude kallastel, aga ka näiteks liiva- ja kruusakarjäärides, pesa on vooderdatud.
Mustjalg-tüll ehk meritüll (Ch. alexandrinus) on haruldane eksikülaline, kelle levila paikneb Eestist lõuna pool. Haruldane läbirändaja on roosterind-tüll (Ch. morinellus), keda on nähtud mais ja septembris peamiselt rannikul. Eestisse on sattunud ka kõrbetülli (Ch. leschenaultii).
Liivatüll ja väiketüll on looduskaitsealused liigid, kuuludes III kaitsekategooriasse, liivatüll kuulub ka Eesti punase raamatu (2008) ohulähedaste kategooria nimistusse.
Eesti Ornitoloogiaühing valis tülli aasta linnuks 2012.
Vaata ka seotud artikleid
Kirjandus
- Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
- O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
- L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
- E. Mägi. 101 Eesti lindu. Tallinn, 2010
- L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012
EE 9, 1996; muudetud 2011
