tülllased

Liivatüll

Kiivitaja

tülllased (Charadriidae), kurvitsaliste seltsi kogu maailmas levinud sugukond; 73 liiki, tuntuimad perekonnad on tüll ja kiivitaja (Vanellus).

Välist soolist dimorfismi on vähe. Tülllased on kasvult väikesed või keskmised. Kael lühike ja suhteliselt jäme. Tiivad enamikul pikad ja otsast teravad. Paljudel on keskmise kõrgusega jalad, tagavarvas lühike ja ei ulatu maha. Lend kiire, jõuline ja käänuline. Maapinnal jooksevad vilkalt, peatuvad äkki ning püsivad mõnda aega vaikselt ja liikumatult paigal; neil on hea kaitsevärvus. Pesitsevad rannikul, siseveekogude kallastel, madala rohukasvuga mäenõlvadel, niitudel, osa liike ka metsas ja kõrbes. Tundras on nad tavalised. Häälitsus on meloodiline vile või kilav hüüd. Tülllased tegutsevad nii päeval kui ka öösel. Söövad rannaliival või mudal, mereheidises ja madalrohustus elutsevaid selgrootuid ja nende arengujärke. Pesitsevad maapinnal. Kurnas 3–4 muna, haudevältus 23–30 päeva. Pesale lähenejaid peibutavad eemale vigast lindu teeseldes. Pojad on pesapagejad ehk pesahülgajad, lennuvõimestuvad enamasti 4. nädalal; osal tülllastel on 2 kurna. 7 liiki maailma punase raamatu erinevates ohukategooriates.

Eesti tavalisim tülllane on kiivitaja. Väikesearvulised haudelinnud on liivatüll (Charadrius hiaticula), väiketüll (Ch. dubius) ja rüüt (Pluvialis apricaria), nad on looduskaitse III kategooria liigid. Läbirändajatena on kohatud roosterind-tülli ehk mornelli (Charadrius morinellus) ja plüüd (Pluvialis squatarola). Eksikülalistena (osa liike väga haruldastena) on Eestisse jõudnud mustjalg-tülli ehk meritülli (Charadrius alexandrinus), kõrbetülli (Ch. leschenaultii), tundrarüüta (Pluvialis fulva), stepikiivitajat (Vanellus gregarius) ning valgesaba-kiivitajat (V. leucurus).

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
  • O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
  • E. Mägi. 101 Eesti lindu. Tallinn, 2010
  • L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislink

EE, 9, 1996; VE, 2006; muudetud 2011