Tšingis-khaan, Dzingis-khaan, õieti Temutžin (arvat 1155, teistel andmetel 1162 – 25. VIII 1227), mongoli väepealik ja suurkhaan 1206–27. Aastaks 1204 oli Tšingis-khaan purustanud ja alistanud enamiku talle vaenulikke mongoli hõime. 1206 sai ta hõimude suurkogult (kurultailt) Tšingis-khaani tiitli ja ülemvalitseja õigused. Tšingis-khaan korraldas ümber mongolite pärimusliku õiguse (jassa) ja halduskorra: ta jagas mongolite ala tuhandeiks (igaüks neist pidi andma sõjaväkke 1000 ratsanikku), läänistas need oma hõimlastele ja kaaskondlastele ning rajas oma isikliku 10 000-mehelise sõjaväe. 1207 alistas Tšingis-khaan Lõuna-Siberi nn metsarahvad, 1208 Lääne-Siberis naimani ja merkiidi hõimud. Sõjas tähtsustas Tšingis-khaan hoolika luure, äkkrünnaku ja suurte väeosadega manööverdamise. 1209 purustati kitanid ja rünnati tanguute, 1211 purustati tšurtšenid, 1215 vallutati Peking. Sekkunud Ida-Turkestani Karakitai riigi ja Horezmi vastuoludesse, vallutasid mongolid 1218–21 Kesk-Aasia (purustati Samarqand, Buxoro ja Horezm) ja Iraani ning jõudsid Induse jõeni. 1220 tungisid nad Taga-Kaukaasiasse. 1223 purustati Kalka lahingus polovetside ja venelaste vägi. 1226 alustas Tšingis-khaan sõjaretke tanguutide (Xixia) vastu, ta suri Hara-Hoto piiramise ajal. Tšingis-khaani vallutustega ja mongoli ülikkonna huvides rajatud suurriik jagunes pärast tema surma tema poegade ja pojapoegade vahel (Tšingisiidid), kes jätkasid vallutussõdu Hiinas, Venemaal (mongoli-tatari ike) ja Lähis-Idas.

Kirjandus

• H. Lamb. Tšingis-khaan: kõigi rahvaste valitseja. Tallinn, 2006
• J. Man. Tšingis-khaan: elu, surm ja ülestõusmine. Tallinn, 2006

Vaata ka seotud artiklit

• Tšingisiidid

EE 9, 1996