Vaarik, Andrus

Andrus Vaarik (14. V 1958 Tallinn), näitleja ja lavastaja. Eesti Teatriliidu (1982) ja Näitlejate Liidu liige (1993). Isa maaparandaja, ema kaupluse juhataja.

Lõpetas 1976 Tallinna 32. Keskkooli ja 1982 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Olnud 1977–78 Draamateatri inspitsient, 1982–92 ja aastast 2009 Tallinna Linnateatri ning 1992–2002 Draamateatri näitleja, 2002–09 vabakutseline. Osalenud estraadil (sh Ivan Oravana) ning Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni meelelahutussaadetes (sari „Kitsas king”, 1985–87), esinenud ka raadio lugemistundides ja kuuldemängudes („Ella Ilbak”, 1992; „Õhtueine Emmauses”, 1999; „Maailma parim küla”, 2009; „Öine pihtimus”, 2009). Mänginud filmis („Reekviem”, 1985, Tallinnfilm; „Minu Leninid”, 1997, Faama Film, Lenfilm; „Ristumine peateega”, 1999, Acuba Film; „Agent sinikael”, 2002, Exitfilm, Suhkur Film, Zentropa; „Üleastumine”, 2013, Balti Filmi- ja Meediakool), telelavastustes („Sõda algas homme”, 1986; „Squirrel”, 1990; „Kallid külalised”, 1991) ja -seriaalides („Salmonid”, 1993–95; „V.E.R.I.”, 1995–97; „Vabariigi valvur”, 1994–95; „Me saame hakkama”, 2000–01; „Hajameelselt abielus”, 2005–07; „Tuulepealne maa”, 2008), juhtinud telesaadet „OP! teater” (2014–15).

Voldemar Panso preemia 1980, Ants Lauteri preemia 1988, Eesti Näitlejate Liidu auraha 2000, meeskõrvalosa auhind 2010. Raadioteatri näitlejaauhind 2010. Helmi Tohvelmani nimeline auhind 2014. Valgetähe V klassi teenetemärk (2001).

Osi

  • doktor Mathews ja isa Finnegan (Higginsi ja Carrière’i Harold ja Maude, 1978 Draamateatris)
  • Andrus (Karusoo Olen 13-aastane, 1980 Noorsooteatris)
  • Pürjermeister (Švartsi Draakon, 1981, diplomilavastus Endlas)
  • Reimsi peapiiskop (Shaw’ Püha Johanna, 1982)
  • Tõnis Sägi (Lutsu Kapsapea. Kalevi kojutulek, 1983)
  • Scapin (Molière’i Scapini kelmused, 1983 Rakvere Teatris)
  • Joosep Toots (Lutsu, Komissarovi ja Orro Kevade, 1984)
  • Osvald (Ibseni Kummitused, 1984)
  • Billy Bibbit (Wassermani Lendas üle käopesa, 1985)
  • Oronte jt (Molière’i Misantroop, 1986)
  • Georges Pitou (Murrelli Päike ja mina, 1987)
  • Jean (Strindbergi Preili Julie, 1987)
  • Artur ja Tommy (Mrożeki Tango, 1989, Mrożeki ja Undi Tango (revisited), 2002)
  • Guildenstern (Stoppardi Rosencrantz ja Guildenstern on surnud, 1989)
  • Hercule Poirot (Christie’ ja Kilveti Mõrv jõuluööl, 1989)
  • Helmer (Ibseni Nukumaja, 1991)
  • markii de Sade (Weissi Rahvasõbra tagakiusamine ja tapmine Seewaldi vaimuhaiglas sadisti juhtimisel, 1992 Noorsooteatris)
  • Roger Tramplemain (Frayni Lavalised segadused, 1992 Draamateatris)
  • Peremees (Kõivu Tagasitulek isa juurde, 1993)
  • Arnolphe (Molière’i Naiste kool, 1993)
  • Küüslauk (Kitzbergi ja Undi Tuleingel, 1993)
  • Norbert (Ibseni ja Undi Nukumaja ehk Norbert, 1995, koostöös U3 ja Estonian Stage Productionsiga, ka telelavastus 1998)
  • Pridamant (Corneille’ Näitleja näitab ja vaataja vaatab ehk Illusioon, 1996)
  • Roy M. Cohn (Kushneri Inglid Ameerikas, 1996)
  • Joseph ja Malev (Karusoo Kured läinud, kurjad ilmad, 1997, ka lavastaja assistent)
  • Richard Gloucester (Shakespeare’i ja Undi Kuningas Richard Kolmanda tragöödia, 1998)
  • Arlekiin (Kivirähki Papagoide päevad, 2000)
  • Horst (Shermani Bent, 2003 Vanalinnastuudios)
  • senjoor Hansen (Vadi Kohtume trompetis!, 2004 VAT Teatris)
  • Ivan Orav (Kiviräha Orav ja Meri, 2004 Vanalinnastuudio Supiteatris)
  • Marja-Terttu Zeppelin (L. Klemola Kokkola, 2007 Endlas)
  • Cyrille (Copi Kohatu visiit, 2008 Rakvere Teatris)
  • härra Tšissik (Lagarce’i Meie, kangelased, 2009)
  • George (Albee’ Kes kardab Virginia Woolfi?, 2010)
  • Kreon (Ghanizadehi Antigone, 2010, R.A.A.A.M.)
  • Christoph von Münhausen, Heinrich von Helmersen ja Alexander Stael von Holstein (Kordemetsa Pruutide kool, 2011, R.A.A.A.M.)
  • Heinrich von Helmersen ja Benedict Andreas von Helmersen (Kordemetsa Surm, sünd ja laulatus, 2012, R.A.A.A.M.)
  • Polonius (Shakespeare’i Hamlet, 2012)
  • Nikolai Ketšer (Stoppardi Utoopia rannik. II osa. Laevahukk, 2013 Draamateatris, koostöös Tallinna Linnateatriga)
  • Gustav von Dorn (Kordemetsa Tsepeliin, 2014, Tõstamaa valla projekt)
  • Meister (Preussleri ja Leesalu Krabat, 2015)
  • Brian (Christoferi See hetk, 2016)
  • Duncan (Shakespeare'i ja Kukkola Macbeth, 2017)
  • Firss (Tšehhovi Kirsiaed, 2017)

Lavastusi

  • Tätte Palju õnne argipäevaks! (2001 Tallinna Linnateatris, ka muusikaline kujundus)
  • Cooney Rahauputus (2002, ka muusikaline kujundus, mängis onu George’i)
  • Cartwrighti Vaikse Hääle tõus ja langus (2003 Vanalinnastuudios)
  • Vilde Vigased pruudid (2004 Vanemuises, ka muusikaline kujundus, mängis Marti)
  • G. ja I. Gershwini Hull sinu järele (2004, Smithbridge Productions)
  • Haydni Elu kuu peal (2005, Nargen Opera, koostöös Draamateatriga)
  • Vadi Georg (2005, Smithbridge Productions, ka osatäitja)
  • Vahtre Muna EÜE ehk Viimane kava (2007, R.A.A.A.M.)
  • Porteri Nii on meil moes (2008 Muusikaliteatris)
  • Thorssoni Isa (2010) ja Minu hind? (2011, ka muusikaline kujundus, mõlemad Monoteatris)
  • Campbelli Skangpoomijad (2013)

Kirjandus

  • M. Visnap. Kas tõsimeelsus. – Teatrielu 1982
  • A. Vaarik jt. Kohtumised „Püha Johanna” ümber. Intervjueerinud S. Endre. – Noorte Hääl, 26. märts 1983
  • P. Pii. Üks roll. – Sirp ja Vasar, 27. jaanuar 1984
  • A. Vaarik, R. Oja. Dialoog kolme vahel. Intervjueerinud E. Tüür. – Noorte Hääl, 21. veebruar 1984
  • M. Karusoo. Kiri (mitte ainult) sõber Andrusele (ja mitte ainult) Moliere'i asjus. Kommenteerija L. Tormis. – Teater. Muusika. Kino 1984, 11
  • M. Visnap. Kes kellele liiga teeb. – Teater. Muusika. Kino 1986, 4
  • Enne puhkust Andrus Vaariku garderoobis. Intervjueerinud M. Riikoja. – Noorus 1986, 7
  • M. Karusoo. Olen kolmeteistkümne aastane: ühe etenduse lugu. Tallinn, 1989
  • L. Vellerand. Mis juhtus R-i ja G-ga?. – Teater. Muusika. Kino 1990, 2
  • P.-R. Purje. Kolm vahvat rolli, mõrvast rääkimata. – Teater. Muusika. Kino 1990, 9
  • M. Visnap. Võrgutava suitsiidimeistri käevangus. Aga kuhu?. – Teater. Muusika. Kino 1991, 2
  • M. Visnap. Rosencrantz ja Guildenstern ei ole surnud ehk näitlejad ostsid enesele etenduse. – Eesti Ekspress, 8. november 1991
  • L. Vellerand. Peakaotuse aegu või igavesti naiselik, igavesti mehelik. – Teater. Muusika. Kino 1992, 3
  • P.-R. Purje. Surnud Guildenstern on järgmine kord targem. – Rahva Hääl, 23. aprill 1992
  • A. Vaarik. Kurjad kired. Intervjueerinud K. Herkül. – Eesti Ekspress, 15. jaanuar 1993
  • A. Vaarik jt. Viimane tango. Intervjueerinud M. Kapstas. – Pühapäevaleht, 27. veebruar 1993
  • M. Visnap. Vaarik, Unt ja „Naiste kool”. – Teater. Muusika. Kino 1993, 11
  • L. Vellerand. Mäng tulega. – Teater. Muusika. Kino 1994, 5
  • E. Kivimaa. Andrus Vaarik – sotsialistlik relikt. – Favoriit 1994, 5
  • A. Kivirähk. Kõigest, välja arvatud Oravast. – Pühapäevaleht, 12. jaanuar 1997
  • E. Paaver. Omadele võõras, võõrastele oma. – Teater. Muusika. Kino 1997, 3
  • A. Vaarik, K. Kreismann. Eestlase armastusest ja seksuaalsusest. Intervjueerinud R. Weidebaum. – Eesti Päevaleht, 22. märts 1997
  • A. Vaarik. Ärge muretsege, New Yorgis on kõik korras. Intervjueerinud M. Visnap. – Postimees, 17. aprill 1997
  • A. Vaarik. Näitleja vajab lavastajat. Intervjueerinud M. Visnap. – Teater. Muusika. Kino 1998, 2
  • A. Vaarik. M. Unt. Andrus Vaarik – Mati Unt: näitleja ja lavastaja suvedialoog. – Sirp, 6., 13., 16., 19. august 1999
  • Vastab Andrus Vaarik. Intervjueerinud M. Visnap. – Teater. Muusika. Kino 2000, 1
  • Andrus Vaarik on hea meelega sülfiid. Intervjueerinud K. Garancis. – Eesti Päevaleht, 7. aprill 2000
  • M. Visnap. Hüpe argipäevast välja. – Eesti Päevaleht, 5. november 2001
  • M. Mutt. Näitleja kui märk: Vaariku farsiharjutus koduteatris. – Sirp, 12. aprill 2002
  • M. Ulfsak. Andrus Vaarik hakkab täiskasvanuks saama. – Eesti Päevaleht : Laupäev, 5. juuli 2003
  • M. Visnap. Andrus Vaarik lavastajana.–  Eesti Ekspress : Areen, 21. august 2003
  • A. Laasik. Vaarik armastab oma lavastuse tegelasi. – Eesti Päevaleht, 8. oktoober 2003
  • M. Kilumets. Andke andeks, ma elan esimest korda! – Eesti Naine 2004, 4
  • A. Kivirähk. Hooaja lõpp. – Eesti Päevaleht, 7. august 2004
  • J. Kilmi. „Georg” Linnahallis. – Teater. Muusika. Kino 2006, 1
  • M. Visnap. Küsimus on palju laiemates mõõtmetes kui raha. – Sirp, 2. märts 2007
  • A. Laasik. Teatrinärviga näitleja Andrus Vaarik. – Eesti Päevaleht, 15. mai 2007
  • I. Grünfeldt. Kalmet ja Vaarik 25 aastat hiljem. – Virumaa Teataja, 18. jaanuar 2008
  • P. Rajalo. Mees, kes päästis depressioonist. – Postimees, 10. mai 2008    
  • Andrus Vaarik: Elus on mul pööraselt vedanud. Intervjueerinud J. Aarma. – Maaleht, 9. september 2010
  • Skangpoomijad Vaarik ja Kalmet. Intervjueerinud P. Piik. – Eesti Päevaleht : Tallinna Linnateatri sügis, 2013
  • Andrus Vaarik: elul ei peagi mingit mõtet olema. Intervjueerinud P. Kooli. – Eesti Päevaleht : LP, 14. september 2013
  • V. Reest. Andrus Vaarik teatri, tütre ja ilmaga. – Elukiri 2014, 7

Välislinke

Toomas – Toomas Lõhmuste, Andrus – Andrus Vaarik, Guido – Guido Kangur. Karusoo „Olen 13-aastane”. (Noorsooteater, 1980)

ETBL, 2000 (I. Taarna); täiendatud 2017 (T. Truuvert); täiendatud 2019