alklased

Alk

alklased (Alcidae; ingl auks, vn чистиковые), kurvitsaliste seltsi kuuluvad  Arktika ja parasvöötme merelindude sugukond; 24 liiki. Alklased on väheldase pardi suurused, kuid kehaehituselt sarnanevad pingviinidega; neist enamiku ülapool on tume, alapool valge; sulestik väga tihe ja paks, kaitseb keha jahtumise eest. Alklased ujuvad ja sukelduvad hästi, vee all kulgemiseks kasutavad tiibu. Lend kiire ja sirgjooneline. Maal kõnnivad kohmakalt, ei suuda siledalt pinnalt lendu tõusta, teevad seda järsaku servalt või kivilt; toituvad kaladest (jälitavad neid vee all) ja selgrootutest.

Alklased, eriti tirgud, on linnulaatade põhiasukad, munevad 1–2 koonilist muna kaljukarniisile, mõned, näiteks krüüsel ja lunnid, urgu. Mune hauvad ja poegi hooldavad mõlemad vanemad. Pojad on pesahoidjad ja viibivad pesas umbes kuu aega, nad hüppavad enne lennuvõimestumist kas ise või tõukab vanalind nad kaljuservalt merre. Talveks lendavad alklased jäävaba vee äärde. Ühed väikseimad alklased – väikealk ehk ürr (Plautus alle ehk Alle alle) ja ördid – mahutavad poegadele toodava toidu erilisse kõripauna. Omapärsase lapiku nokaga lunnide arvukus on nende küttimise ja munade korjamise tagajärjel 20. sajandi jooksul tublisti vähenenud. Lennuvõimetu, kuni 78 cm kõrguse hiidalgi (Pinguinus impennis ehk Alca impennis) viimased isendid hävitati 1844 Islandi lähistel.

Eesti linnustiku nimekirjas on kolme liiki alklasi. Eestis pesitseb (Loode-Eesti klindil) vähesel arvul krüüsel. Soome lahe saartel pesitseb üliharuldusena alki (Alca torda), kelle peamisi pesitsuspiirkondi on Atlandi ookeani, Barentsi ja Valge mere rannakaljud; teda on kohatud meil avamerel ka talvitamas ja väikesearvuliselt läbi rändamas. Eesti merevetel võib kohata lõunatirku (Uria aalge), kes on harv läbirändaja ja haruldane talvitaja. Alk ja krüüsel on meil looduskaitse II kaitsekategooria liigid. Mõlemad liigid on ka Eesti punase raamatu (2008) ohualdiste ohukategooria liigid.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008

Välislingid

VE, 2006; muudetud 2011