pingviinilised

Keiserpingviinid

pingviinilised (Sphenisciformes; ingl penguins, vn пингвинообразные), suurte püstise kehahoiakuga mustvalge jäiga sulestikuga lennuvõimetute veelindude selts; 17 (18) liiki.  Pingviinilistel on hästi arenenud rinnakukiil ja väga tugevad rinnalihased, tiivad on muundunud loivataolisteks elunditeks, need talitlevad vee all aerudena, tugevad jalad ja väike saba tüürina. Isaslinnud on tavaliselt veidi kogukamad. Sukelduvad hästi; vee all viibimist soodustavad õhuruumideta luud, mis muudavad keha raskeks.

Enamik elab lõunapoolkera külmal alal. Galápagose saartel elav endeemne galápagose pingviin (Spheniscus mendiculus) on ainus pingviiniline, kelle levila ulatub põhja poole ekvaatorit. Väikseim on Austraalia lõunarannikul, Tasmaania, Uus-Meremaa, Chathami ja Babeli saarte rannikul elutsev kääbuspingviin (Eudyptula minor; kõrgus 30 cm). Suurimad on Antarktises elutsev keiserpingviin (Aptenodytes forsteri; kõrgus 90–120 cm, mass 20–45 kg) ja temast põhja pool, ka Atlandi ookeani lõunaosa saartel elutsev kuningpingviin (Aptenodytes patagonicus; kõrgus 91–96 cm). Arvukaim on adeelia pingviin (Pygoscelis adeliae).

Pingviinilised on ülihästi kohastunud vee-eluga ja külmaga, voolujoonelist keha katavad väikesed soomusjad kattesuled, mille all on paks udusulekiht. Täiskasvanud lindudel on alusnaha rasvakiht kuni 7 cm paksune (nn rasvamantel). Keiserpingviin sukeldub kuni 250 m sügavuseni ja võib vee all olla kuni 9 minutit; ujumiskiirus kuni 36 km/h. Enamik pingviine ei sukeldu nii sügavale ega nii pikaks ajaks. Veest väljuvad pingviinid omapärase järsu hüppega. Veepinnal ujuvad harva, tehas seda delfiinide moodi kiirete looklevate hüpetega. Maismaal kõnnivad õõtsudes, kiiremaks kulgemiesks liuglevad kõhul, tiibade ja jalgadega hoogu andes. Toituvad kaladest, peajalgsetest ja hiilgevähilistest (krillist).

Elavad liigipuhastes hiigelkolooniates – pesitsemise ajal koondub sadu tuhandeid, isegi miljoneid isendeid. Pesitsuspaigad võivad olla tuhandeid aastaid vanad. Pesa on harilikult kividest platvorm (näiteks adeelia pingviinil) või endakraabitud koobas (näiteks kääbuspingviinil). Kurnas on 1–3 muna (väikesekasvulistel pingviinilistel rohkem), enamasti hauvad ja hooldavad poegi mõlemad vanemad. Pojad arenevad aeglaselt. Noorlindude suremus on raskete olude pärast väga suur, üks põhjusi on selles, et neil ei ole veel küllaldaselt arenenud kaitsvat rasvakihti. Keiserpingviin pesitseb kõige karmimal talveajal: täielikus pimeduses ja 60-kraadises pakases. Ainukest muna haub isaslind 62–64 päeva, muna paikneb jalgel nahakurru all. Emalind on sel ajal merel toitumas, koorumisajaks jõuab ta tagasi ja võtab poja enda hoolde, isaslind siirdub toituma. Pingviinilised ei pesitse igal aastal. Neil on vähe looduslikke vaenlasi – maismaal patagoonia änn ja antarktika änn (änlased), kes võivad süüa mune ja poegi, ning meres merileopard, kes ründab sukeldunud vanalinde. Mõne pingviinilise arvukus on mitmesugustel põhjustel tuntavalt vähenenud ja nad on maailma punase raamatu erinevate ohukategooriate nimistus, nii näiteks on tuttpingviin (Eudyptes chrysolophus) ja tanupingviin (Eudyptes schlegeli) ohualdiste ning galápagose pingviin eriti ohustatute kategoorias.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
  • D. McGonigal, L. Woodworth. Antarktika. Jäine maailm. Tallinn, 2006

Välislingid

EE 7, 1994; MerLe, 1996; muudetud 2011