Eesti I maailmasõjas (1914–1918)

Keisrite kohtumine Paldiskis 4.-5. VII 1912. Vasakult Wilhelm II, prints Adalbert, Nikolai II ja suurvõrst Nikolai Nikolajevitš

Augustis 1914 puhkes Esimene maailmasõda. Baltimaade tähtsus Vene impeeriumi sõjalis-strateegilise tugialana kasvas veelgi. Enne maailmasõda polnud suurriikidel kaugeleulatuvaid plaane Läänemere piirkonnas status quo radikaalseks muutmiseks. Sõja ajal tõusis Saksamaa idapoliitikas kesksele kohale nn dekompositsioonipoliitika, mille mõte seisnes selles, et eraldada Vene riigi läänepoolsed ääremaad ja muuta need Saksamaast sõltuvateks puhverriikideks. Nn idapartei, kuhu kuulusid mõjukad sõjaväelased ja töösturid, ei lootnud saavutada võitu läänes ja pooldas seda, et Venemaa purustataks esimesena. Kindralfeldmarssal Paul von Hindenburgi meelest tuli Poola ja Baltimaad muuta Venemaa-vastase sõja tugialadeks. Baltisakslased tegid Saksamaal agarat kihutustööd, et Baltimaad annekteeritaks ja ühendataks Saksamaaga. Selleks moodustasid nad Balti Usaldusnõukogu (Baltische Vertrauensrat), kes püüdis Saksamaa poliitilisi jõude ja äriringkondi veenda Baltimaade annekteerimise kasulikkuses. Suursaksa Ühing (Alldeutscher Verband) nõudis Saksamaa idapiiri nihutamist Narva jõe – Peipsi järve – Pihkva järve joonele. Saksamaa idapoliitikat mõjutas ka Aleksander Kesküla, kes teavitas Saksa valitsust Vladimir Lenini plaanidest sõlmida Saksamaaga eraldi rahu ja tunnustada rahvaste enesemääramise õigust. Ta oli esimene eestlane, kes tõstatas Eesti küsimuse rahvusvahelisel areenil; Venemaast eraldunud Suur-Eesti pidi tema arvates kuuluma Rootsi egiidi all moodustatud Põhja- ja Baltimaade föderatsiooni.

Sõja ajal suurenes Vene avalikkuses järsult huvi Baltimaade vastu. Valitsuselt nõuti resoluutseid meetmeid Saksa mõju väljajuurimiseks. Niisuguse kampaania ajal sulges valitsus baltisaksa seltsid, koolid ja ajalehed ning keelas ametiasutustes ja avalikes kohtades saksa keele kõnelemise; riigisakslased ning Balti aadli ja vaimulikkonna tegelased, keda võimud süüdistasid salajases koostöös Saksamaaga, saadeti välja. Eesti inim- ja materiaalsed ressursid rakendati impeeriumi sõjamasina teenistusse; üle 90% suurtööstusest töötas sõja heaks. Vene väkke võeti 100 000 eestlast, kellest sai 8000–10 000 meest surma ning iga viies haavata. Vene sõjaväes teenis Esimese maailmasõja ajal kuni 3000 eesti rahvusest ohvitseri.

Esimese maailmasõja aegne soomusrong

1915. aastal hõivas Saksa vägi Poola, Leedu ja osa Lätist ning jõudis Riia lähedale, kus rinne stabiliseerus. Eestist sai Põhjarinde lähitagala. Läänemerel käis positsioonisõda. Saksa laevastiku põhijõud olid Põhjamerel ja Vene laevastik täitis üksnes kaitseülesandeid. Augustis tulistasid Liivi lahte tunginud Saksa sõjalaevad Kuressaaret ja Pärnut, neis linnades vallandus paanika. Eestisse valgus suur hulk sõjapõgenikke, sõjaväelaste üldarv kasvas 1917. aastal Eestis 200 000-ni. 1916 süvenesid majandusraskused ja rahva rahulolematus.

Eesti rahvuslaste juhid hoidsid Vene-Saksa konfliktis Venemaa poolele, sest leidsid, et Eesti ühendamine Saksamaaga tooks kaasa eestlaste saksastumise. Eestlased lootsid, et  tasuks Vene-isamaalise patriotismi, sõjalise vapruse ja lojaalsuse eest annab Vene valitsus neile pärast sõda rohkem õigusi ja eeskätt kauaoodatud omavalitsuse. Ent Vene valitsus umbusaldas Baltimaade rahvaid ja kahtlustas neid Venemaast lahkulöömise kavandamises. Vene väejuhatus tegi plaane eestlaste vara evakueerimiseks, mis tähendanuks maa paljaksröövimist. 1915–17 saadeti osa Tartu ülikooli vara Sise-Venemaale, kuhu kavatseti evakueerida kogu ülikool.

Sõja ajal jäid Eestis põhilisteks poliitlisteks vooludeks rahvuslus ja sotsialism. Sotsiaaldemokraadid tahtsid riigikorda muuta üleriigilise revolutsiooniga. Liberaalid lähtusid rahvusliku ühtsuse ideoloogiast ja lootsid valitsuse reformidele. Noor-Eesti rühm, kes koondus kuukirja Vaba Sõna (1914–16) ümber (Jüri Vilms, Hans Kruus), propageeris evolutsioonilist sotsialismi, püüdes ühitada sotsialismi ja rahvuslust. Eestlaste majanduslike ja poliitiliste huvide kaitseks ning valitsusele surve avaldamiseks asutasid Eesti-meelsed tegelased 1915 ülemaalise organisatsioonina  Ajutise Põhja-Balti Komitee, mille keskkomiteed (asus Tartus) juhtis Jaan Tõnisson; maakondades ja valdades moodustati kohalikud komiteed. Tallinnas olid eestlaste poliitlisteks keskusteks linnavalitsus ja Ülevenemaalise Linnade Liidu Tallinna Komitee. Eesti äriringkondade ja linnaomavalitsuste esindajad kuulusid riiklikke tellimusi jagavate sõjatööstuskomiteede (need moodustati Tallinnas ja Tartus) koosseisu; Tartu sõjatööstuskomitees olid ülekaalus eestlased. Tõstatati taas eestlaste rahvusliku enesemääramise ja poliitilise autonoomia küsimus (J. Vilms).

Baltisaksa ülemkihtide maine järsk langus Vene valitsuse ja üldsuse silmis tegi nad eestlaste nõudmistele järeleandlikumaks. 1915 saavutas Konstantin Päts Eestimaa Rüütelkonna Komiteega kokkuleppe, et maaomavalitsused korraldatakse suur- ja väikemaaomanike (s. o. mõisnike ja taluperemeeste) võrdse esindatuse alusel ümber. Valitsus, kes pidas seda Balti separatismi avalduseks ja kahe mittevene elemendi ohtlikuks lähenemiseks, reformikava ei kinnitanud. 1916 esitasid Eesti ja Läti duumasaadikud Riigiduumasse seaduseelnõu, mis taotles rüütelkondadelt omavalitsusfunktsioonide äravõtmist ja valimisõiguse andmist kõigile omavalitsusmaksude maksjatele. Riigiduuma ei jõudnud eelnõu arutada, valitsus lükkas selle tagasi. Korduvatele deklaratsioonidele ja lubadustele vaatamata oli tsaarivalitsus kuni oma viimaste päevadeni eestlaste poliitiliste õiguste laiendamise vastu ja ignoreeris järjekindlalt eesti rahva enesemääramistahet. Saksa mõju kohalikus elus küll kärbiti, kuid sellega kaasnes valitsuse taotlus tugevdada Vene mõju ja kohalolekut, isegi pastori ametissemääramine taheti anda Vene ametnike otsustada. Avalikkuse survel kaotati 1916 mõisapolitsei ja suurem osa mõisamaaga seonduvaist majanduslikest privileegidest.

Majandus ja rahvastik

20. sajandi algul oli Eesti Vene impeeriumi majanduslikult ja kultuuriliselt arenenuimaid alasid, mida iseloomustas tööstuslik ja põllumajanduslik suurtootmine ülevenemaalise turu jaoks. Head ühendusteed (raudteed, sadamad) ja arenenud infrastruktuur suurendasid Balti piirkonna tähtsust Venemaa majanduselus ja rahvusvahelises tööjaotuses. Üle poole rahvatulust saadi Esimese maailmasõja eel tööstusest. Kohaliku elanikkonna suhteliselt kõrge kultuuri- ja haridustase tegi võimalikuks intensiivse majandamise. Baltimaad olid Lääne-Euroopa ja Venemaa vaheline sild ja transiidikoridor. Selles kolmnurgas toimus elav inimeste ja ideede liikumine ja vahetus. Antandi riigid kartsid oma liitlase Venemaa kokkuvarisemist ja tema sõjalise võimsuse nõrgenemist ega toetanud seal elavate vähemusrahvuste enesemääramise püüdeid.

1917. aastaks oli Lõuna-Eestis peaaegu kogu talumaa välja ostetud, Põhja-Eestis oli ostetud 83% talumaast. Umbes 51 000-le ostutalule kuulus eraomandina 42% kogu maafondist ja 58% põllumajanduslikust maast, koos rendile võetud maaga 55% maafondist ja 75% põllumajanduslikust maast. Täiesti ilma maata oli 1/3 talurahvast (200 000 inimest). Talumajandid andsid 2/3 põllumajandustoodangust. Talude väljaostu võlg ulatus 45 miljoni rublani. Suurmaaomanikele – mõisnikele, riigile, kirikule, linnadele, rüütelkondadele (kokku 1130 mõisa) – kuulus 58% kogu maafondist, 25% põllumajanduslikust maast ja 80% metsadest. Enamik 800 eramõisast oli baltisaksa aadlike käes, eestlased olid omandanud umbes 50 rüütlimõisa. Eestimaa eramõisade keskmine suurus oli 1700 tiinu (1 tiin = 1,0925 ha), suurimad perekonnavaldused ületasid 100 000 tiinu. Põllumajanduses oli põhiline piimakarjandus. Kiiresti kasvas eestlaste osatähtsus tööstuses ja kaubanduses, nad saavutasid ülekaalu väikeettevõtjate ja linnade kinnisvaraomanike hulgas, Eesti kapitaliga rajati või osteti esimesed vabrikud. 1899 Tartus peetud I Eesti põllutöökongress oli J. Tõnissoni algatusel pannud aluse eestlaste majanduslikule ühistegevusele: asutati piima-, masina-, karjakontrolli-, ostu-, müügi-, panga-, kindlustus- jt ühistuid. Kogu maa kattus ühistute tiheda võrguga, nende üldarv ulatus 1917 üle 1000. Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse asutamisega (1901) pandi alus Eesti pangandusele. Eesti ühispangad (1914 oli neid 100, liikmeid 50 000) aitasid eestlastel vabaneda baltisaksa krediidiasutuste sõltuvusest. 1903 läks Liivimaa Linnade Hüpoteegi Seltsi juhtimine sakslastelt eestlastele. Asutati Eestimaa Põllumeeste Keskselts (1910), Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskselts (1911) ja Tallinna Ühistegevuse Edendamise Selts (1915).

Eestlaste koguarv Esimese maailmasõja eel oli peaaegu 1,2 miljonit, neist 5/6 elas Eestis. Parema elu ja töö otsinguil ning maapuuduse tõttu rändas väga palju eestlasi välja Venemaale (valitsus soodustas seda) ja vähemal määral Ameerikasse. 1917 elas väljaspool Eestit ligi 200 000 eestlast, neist üle 100 000 Loode-Venemaal, peamiselt Peterburis ja Peterburi kubermangus. 40% kõrgharidusega eestlastest töötas Venemaal. Venemaal tegid haritud eestlased tõhusat karjääri, olid ülikoolide professorid, kõrgemad sõjaväelased või mõisavalitsejad. Eestist tulnud tõid endaga Venemaale kaasa lääneliku põlluharimise tehnoloogia ja töömoraali. Venemaa Euroopa-osas, Siberis, Kaukaasias ja mujal olevais Eesti asundustes (neid oli 350) rajasid nad mitukümmend tuhat enamikus heal järjel olevat talu ja elasid seal jõukamalt, kui oli võimalik kodumaal. Tööjõupuuduse leevendamiseks tõid mõisnikud Venemaalt Eestisse saksa töölisi koos perekondadega.

Kultuurielu

Noor eesti haritlaskond ja rahvuskultuur kujunesid kahe suurrahva – saksa ja vene – kultuuri mõju ja surve all. 19. sajandil oli valdav saksa haridus,  20. sajandi algul vene haridus. Eesti tekkivat kõrgkultuuri mõjutas vahetult euroopaliku Peterburi akadeemiline ja modernistlik kultuur. Mitmel alal, näiteks muusikas ja kujutavas kunstis, oli vene koolkondadel eesti kutselise kunstielu sünniloos määrav tähtsus. 1906 lubati Baltimaadel avada eesti, läti ja saksa õppekeelega erakoole. 1906 avati Tartus eesti õppekeelega Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastekool. Eesti haridusseltside (1910 oli neid 75) algatusel asutati paarkümmend emakeelset kooli, sh. keskkooli. 1917 oli Eestis 37 keskkooli, milles õppis 13 000 õpilast, neist 7000 eestlased. 1900–15 viiekordistus eesti üliõpilaste arv ja ulatus 1000-ni, kõrgharidusega eestlasi oli umbes 800. Akadeemilise haritlaskonna juurdekasvu kiiruselt jõudsid eestlased maailmas esimeste hulka; peamised õppimiskohad olid Tartu, Peterburi, Riia ja Moskva. Väljaspool Eestit õppis Esimese maailmasõja ajal üle poole kõigist eesti üliõpilastest. Tähtsat osa eesti haritlaskonna rahvuslikul ja seltskondlikul kasvatamisel etendasid üliõpilasorganisatsioonid: seltsid EÜS (1883), EÜS-i Ühendus (1906), Peterburi EÜS (1907), Moskva EÜS (1907) ja Riia EÜS (1909) ning korporatsioonid Vironia (1900), Fraternitas Estica (1907), Sakala (1909), Ugala (1913), Rotalia (1913) jt. 1915 oli organiseerunud 2/3 eesti üliõpilastest. Paljud eesti päritolu teadlased (Ludvig Puusepp, Johann Heinrich Tammann, Johan Vilip, Michael Vittlich (Mihkel Vitsut), Friedrich Martens) said Venemaa teadlaskonda kuuluvana rahvusvaheliselt tuntuks. 1901–17 oli Tartu ülikoolis 22 eestlasest õppejõudu, sh meditsiiniprofessorid Aleksander Paldrok ja Heinrich Koppel, slaavi keelte professor Gotthilf Leonhard Masing, praktilise usuõpetuse professor Johan Kõpp, eesti keele lektorid K. A. Hermann ja Jaan Jõgever.

Eesti kultuur muutus professionaalsemaks. Arenes eesti kirjakeel (Johannes Aavik, Johannes Voldemar Veski), väljapaistvaid tulemusi saavutati rahvaluule kogumisel, uurimisel ja publitseerimisel (Jakob Hurt, Matthias Johann Eisen, Oskar Kallas). Eesti kirjandusse tulid prosaistid Eduard Vilde, August Kitzberg, Ernst Peterson-Särgava, Friedebert Tuglas ja Oskar Luts ning luuletajad Gustav Suits, Juhan Liiv, Anna Haava, Karl Eduard Sööt ja Ernst Enno. Kujutavas kunstis paistsid silma Ants Laikmaa, Kristjan Raud, Konrad Mägi ja Nikolai Triik, muusikas heliloojad Rudolf Tobias, Mart Saar ja Aleksander Läte, arhitektuuris Georg Hellat ja Karl Burman. Spordis tõid Eestile kuulsust raskejõustiklased Georg Lurich, Aleksander Aberg, Georg Hackenschmidt ja Martin Klein.

Põhjalikke kultuuriuuendusi taotleva haritlaskonna rühmitise Noor-Eesti (1905) juhid G. Suits, F. Tuglas, J. Aavik ja Bernhard Linde kutsusid eestlasi üles euroopastuma, looma euroopalikku kultuuri ilma saksa ja vene vahenduseta, siirduma kultuuriloomingus rahvuslikult universaalsele. Nooreestlased otsisid uusi kultuurikontakte Lääne-Euroopaga, romaani, anglosaksi ja Skandinaavia kultuuridega. Eriti tihedad kultuurisuhted kujunesid neil soomlastega. Asutati kutselised eesti teatrid: Tallinnas Estonia (1906), Tartus Vanemuine (1906) ja Pärnus Endla (1911). Eestlaste enesetunnet tõstis uute esinduslike teatrimajade ehitamine. 1907 asutati Eesti Kirjanduse Selts, 1909 Eesti Rahva Muuseum. Ent uus eesti eliit ei tõrjunud välja vana. Baltisaksa ülemkihtidel oli endiselt tähtis osa nii ühiskondlikus elus, majanduses kui ka kultuuris.

Vaata ka seotud peatükki

EE 11, 2002