Teise maailmasõjaga seonduvas rahvusvahelises kriisis langes Eesti Jossif Stalini ja Adolf Hitleri sobingu ohvriks. 1939. aasta suvel lähenesid Saksamaa ja NSV Liit teineteisele ja 23. VIII 1939 sõlmisid nad Moskvas mittekallaletungilepingu (Molotovi-Ribbentropi pakt), mis muutis kogu rahvusvahelist olukorda ja soodustas Teise maailmasõja vallapäästmist. Kindel seljatagune idas võimaldas Hitleril 1. septembril tungida kallale Poolale ja seejärel pidada edukat välksõda Läänes. Lepingu salajase lisaprotokolliga ning hiljem, 28. IX 1939 sõlmitud NSV Liidu ja Saksamaa sõprus- ja piirilepinguga jagasid kaks võistlevat diktaatorit Ida-Euroopa huvipiirkondadeks. NSV Liit sai vabad käed Soomes, Eestis, Lätis, Leedus ja Bessaraabias (kuulus Rumeeniale), Poola jagati kahe vahel.

Pärast Poola riigi hävitamist hakkas Stalin kooskõlastatult Saksamaaga samm-sammult ellu viima oma agressiivseid plaane Baltikumis. Septembri keskpaiku oli Eesti piiridele koondatud 160 000-meheline Punaarmee väekoondis, mis suuruselt ületas Eesti relvajõud (16 500) kümnekordselt. Eesti valitsus jäi äraootavale seisukohale ja püüdis vältida NSV Liiduga konflikti, isegi osalist mobilisatsiooni ei söandatud erinevalt Soomest, Lätist ja Leedust välja kuulutada. Tuues ettekäändeks interneeritud Poola allveelaeva Orzel põgenemise Tallinna sadamast 18. septembris, blokeeris NSV Liidu laevastik Eesti merelt, tema lennukid tegid luurelende Eesti kohal. Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner andis käsu tuld õhuruumi rikkujate pihta mitte avada. 24. septembris esitas välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov Eesti välisministrile Karl Selterile ultimatiivse nõudmise sõlmida NSV Liidu ja Eesti vahel vastastikuse abistamise pakt, mille kohaselt Eestisse rajataks Nõukogude sõjaväebaasid; keeldumise korral lubati kasutada jõudu, mis tõenäoliselt tähendanuks sõda. Berliin soovitas Moskva nõudmised vastu võtta. 26. septembril toimunud valitsuse istungil ning Riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjonide ühisel koosolekul (sellest võtsid osa ka opositsiooni esindajad) otsustati üksmeelselt NSV Liidu nõudmised vastu võtta; peamised argumendid olid sõja ja Poola saatuse vältimine, välisabi puudumine ning Eesti sõjaline nõrkus (eriti lennuväe osas). 27. septembril uputasid Nõukogude merejõud Narva lahes oma kaubalaeva Metallist ja süüdistasid selles tundmatut allveelaeva, viidates Eesti suutmatusele kaitsta oma neutraliteeti. Seda provokatsiooni kasutas Nõukogude valitsus Eestile lisanõudmiste esitamiseks. Eesti juhtkond sondeeris mitmeid kanaleid pidi välisabi  saamise võimalusi. Veel 28. septembril pöördus Konstantin Päts Saksa valitsuse poole ettepanekuga, et Saksamaa üksinda või koos NSV Liiduga võtaks Eesti neutraliteedi kaitsmise enda peale ja Eesti sõjavägi allutataks Saksa-Vene pariteetsele juhtimisele.

27.–28. septembril pidas Eesti delegatsioon koosseisus Karl Selter, August Rei, Jüri Uluots ja Ants Piip Kremlis raskeid läbirääkimisi J. Stalini, Vjatšeslav Molotovi ja Anastass Mikojaniga. 28. septembril kirjutasid K. Selter ja V. Molotov Moskvas alla Eesti ja NSV Liidu vastastikuse abistamise paktile ja selle salajasele lisaprotokollile. Sõlmiti ka uus kaubanduskokkulepe, mis nägi ette NSV Liidu ja Eesti kaubavahetuse tunduvat suurendamist. Kümneaastase kehtivusajaga pakt kohustas lepinguosalisi teineteist abistama Euroopa suurriigi kallaletungi puhul. NSV Liit kohustus müüma Eestile relvi ja sõjavarustust soodustatud tingimustel. Eesti pidi võimaldama sõjaväebaaside ehitamist Saare- ja Hiiumaale ning Paldiskisse, kus NSV Liit võis Euroopas käimasoleva sõja lõpuni hoida kuni 25 000-mehelist garnisoni. Pakti elluviimine ei tohtinud riivata poolte suveräänseid õigusi, eriti majandussüsteemi ja riiklikku korda. Tegelikult oli Eesti ja NSV Liidu vastastikuse abistamise pakt ebavõrdne leping, mis piiras oluliselt Eesti suveräänsust, kaotas tema neutraliteedi ja muutis Eesti NSV Liidu protektoraadiks. Samataolised lepingud sõlmisid NSV Liiduga Läti ja Leedu. Soome keeldus NSV Liidu diktaadile allumast, osutas Talvesõjas vastupanu ja säilitas iseseisvuse. Eesti valitsus uskus, et järeleandmistega on võimalik säilitada Eesti riiki ja rahvast ning oodata Saksamaa-NSV Liidu sõjani.

Nõukogude väed sisenevad Eestisse

Eesti täitis NSV Liiduga sõlmitud pakti rõhutatult korrektselt, Nõukogude pool rikkus seda nii avalikult kui ka varjatult ja esitas üha uusi nõudmisi. Sõjaväebaasidesse paigutatud väekontingent ületas kokkulepitud kvoodi, baaside alla võeti rohkem maad, kui oli kokku lepitud. Soome Talvesõjas kasutas Punaarmee ka Eestis asuvaid baase õhurünnakuteks Soome vastu. See kutsus Soomes esile Eesti-vastase pahameele, eksikombel pommitati mitu korda ka Eesti territooriumi. Eesti rahvas elas soomlaste võitlusele kogu hingest kaasa, sadu eestlasi põgenes salaja Eestist ja astus Soome sõjaväkke. Sõda tekitas majandusraskusi, seati sisse kaardisüsteem. Sisepoliitiline olukord oli valitsuse kontrolli all.

Otsustava sammu „territoriaal-poliitiliste ümberkorralduste” lõpuleviimiseks Baltimaades võttis Stalin ette 1940. aasta juunis, kui maailma tähelepanu oli keskendunud sõjategevusele läänerindel. Saksamaa suur edu (14. juunil langes Pariis) lõi eeldused Balti riikide okupeerimiseks. Selleks ajaks olid nende piiridele koondatud suured Punaarmee jõud (ligi ¹/₂ miljonit meest). 10. mail seati baasiväed Eestis lahinguvalmis, 14. juunil järgnes õhu- ja mereblokaad. Samal päeval esitas Molotov Leedule ning 16. juunil Eestile ja Lätile ultimaatumi. Balti riike süüdistati vastastikuse abistamise paktide rikkumises ja sõjalise liidu moodustamises, mis ähvardavat NSV Liidu julgeolekut. Sõjalise sissetungi ähvardusel nõuti neilt uute, Nõukogude-meelsete valitsuste moodustamist ja Punaarmee takistamatut sissepääsu. Kuna sõjaline vastupanu  polnud pärast baaside lepingut võimalik ja abi polnud kuskilt loota, võttis Eesti valitsus 16. juunil ultimaatumi vastu. 17. juunil tulid Punaarmee üksused (ligi 100 000 meest) Eestisse ja okupeerisid koos baasivägedega kogu riigi. 17. juunil kirjutas Laidoner Narvas alla dokumendile, millega Eestile dikteeriti sissetungirežiimi tingimused; 42 000-meheline Kaitseliit desarmeeriti. Valitsus lootis, et sõjalist kokkupõrget vältides õnnestub vähemalt osaliseltki iseseisvus säilitada.

18. X 1939 siseneb Punaarmee Eesti territooriumile ja liigub määratud baasidesse. Eestis oli keelatud siin viibivate NSV Liidu vägede kohta mis tahes teadete avaldamine nii sõnas kui pildis.

NSV Liidu sõjamasinad Tallinnas Koplis. (Foto on tehtud salaja sõiduki aknast 1940. aastal)

Kaitseliidu relvade kokkukorjamine

Okupatsioonirežiimi kehtestamine

Andrei Ždanov tervitab meeleavaldust 21. VI 1940 Pikal tänaval NSV Liidu saatkonna rõdul

21. juuni 1940. Rahvakogunemine Vabaduse platsil

Johannes Varese nukuvalitsus (21. VI 1940 - 25. VIII 1940) koos kaastöötajatega pärast 21. VI 1940. Istuvad (vasakult) põllutööminister Aleksaner Jõeäär, välisminister Nigol Andresen, siseminister Maksim Unt, peaminister Johannes Vares, peaministri asetäitja Hans Kruus, majandusminister Juhan Nihtig ja sõjavägede ülemjuhataja Gustav Jonson. Taga seisavad riigikontrolöri abi H. Ahven, õiguskantsler Anton Palvadre, kohtuminister Boris Sepp, teedeminister Orest Kärm, sõjaminister Tõnis Rotberg, haridusminister Johannes Semper, sotsiaalminister Neeme Ruus, valitsuse nõunik Johannes Klement ja riigisekretär Karl Terras.

NSV Liidu ultimaatumit täites astus J. Uluotsa valitsus 16. juunil tagasi ja Konstantin Päts hakkas moodustama uut valitsust. 19. juunil saabus Eestisse NSV Liidu eriesindaja, ÜK(b)P sekretär ja Leningradi parteijuht Andrei Ždanov, kelle kätte läks tegelik võim Eestis. Tema käsul korraldasid Eesti kommunistid (neid oli umbes 130) Nõukogude sõjaväelaste osalusel ja Punaarmee soomusmasinate kaitse all 21. juunil tööliste „spontaanseid” meeleavaldusi, mis Tallinnas (Vabaduse platsile kogunes 3000–5000 inimest) kasvasid relvastatud vastuhakuks. Samal päeval nimetas president Päts eriõigusega antud käskkirjaga ametisse Ždanovi ettekirjutatud nukuvalitsuse, mille juhiks sai poeet ning arst Johannes Vares-Barbarus ja tema asetäitjaks ajalooprofessor Hans Kruus. Nn rahvavalitsus koosnes pahempoolsetest sotsialistidest ja haritlastest, selles polnud ühtki kommunisti. Moskva juhtnööride kohaselt  ja Nõukogude saatkonna juhtimisel asus Varese valitsus lammutama Eesti riiklust. Pätsi kattevarjuna kasutades püüti seejuures formaalselt järgida Eesti põhiseadust. Tagandatud riigi ja omavalitsusametnike asemele määrati kommuniste ja NSV Liidust tulnud inimesi, kes polnud Eesti kodanikud. Isamaaliit, Kaitseliit, Haridusliit jmt organisatsioonid suleti, ainsa parteina lubati tegutseda kommunistlikul parteil, loodi relvastatud Rahva Omakaitse. Eestis alustas tegevust Nõukogude salapolitsei.

Järgmise sammuna olid Moskva stsenaariumis „rahvaparlamentide” üheaegsed „valimised” Eestis, Lätis ja Leedus (14.–15. VII 1940), nendega püüti Balti riikide järkjärgulist annekteerimist maailma silmis seaduspärastada. 5. juulil saatis K. Päts oma otsusega VI Riigikogu laiali ja määras uued valimised, andes nende korraldamise J. Varese valitsusele. Valimiste läbiviimisel rikuti jämedalt Eesti põhiseadust ja tehti ümber senikehtinud valimisseadus. Riiginõukogu ei moodustatud, kommunistide juhitud Eesti Töötava Rahva Liidu (ETRL) vastaskandidaadid (neid esitasid 66 valimisringkonda 80-st) taandati kui „rahvavaenlased” või sunniti loobuma. Valijaid sunniti ähvarduste abil valimistest osa võtma, valimistoiminguisse sekkus Punaarmee, valimistulemusi võltsiti. Ametlike tulemuste järgi osales ühe kandidaadiga pseudovalimistel 84,1% hääleõiguslikest valijaist, neist 92% hääletas ETRL-i kandidaatide poolt. Ebaseaduslikult moodustatud nukuparlament hakkas menetlema Nõukogude saatkonnas kirjapandud eelnõusid. Kuigi ETRL-i valimisplatvormis polnud sõnagi nõukogude võimu kehtestamisest ja NSV Liiduga ühinemisest, kuulutas Riigivolikogu ootamatult ja ilma igasuguste debattideta 21. juulil Eesti Vabariigi Eesti NSV-ks,  22. juulil paluti Eesti NSV vastu võtta NSV Liidu koosseisu. 23. juulil kuulutati maa „kogu rahva omanduseks” ning pangad ja suurtööstusettevõtted riigi omandiks.

Kohe pärast Eesti okupeerimist hakkasid Nõukogude julgeolekuorganid arreteerima Eesti juhtivaid poliitikategelasi ja sõjaväelasi. 22. juulil vabastati K. Päts ametist ja 30. juulil deporteeriti ta koos perekonnaga Venemaale, J. Laidoner küüditati juba 18. juulil. 6. VIII 1940 vormistas NSVL Ülemnõukogu Eesti annekteerimise (inkorporeerimise) NSV Liidu koosseisu liiduvabariigi staatuses. Iseseisev Eesti Vabariik oli de facto hävitatud. Pahempoolsete sotsialistide ja mõne kommunisti lootus saada Eestile Mongoolia positsiooniga sarnane seisund osutus petlikuks.

Annekteerimisega rikkus NSV Liit rahvusvahelist õigust ja Balti riikidega varem sõlmitud kahe- ja mitmepoolseid lepinguid, mida ta ei olnud muutnud ega tühistanud. Nõukogude propaganda katsed kujutada anneksiooni Balti rahvaste vaba tahte avaldusena jäid väheveenvaks. Lääne demokraatlikud riigid ei tunnistanud de iure Balti riikide annekteerimist. Suurbritannia ja Prantsusmaa valitsused pidasid seda väiksemaks paheks kui Saksamaa okupatsiooni. 23. VII 1940 sõnastas USA riigisekretäri kohusetäitja Sumner Welles, tuginedes Henry Lewis Stimsoni doktriinile (mitte tunnustada vägivalda kasutades või sellega ähvardades toimunud territoriaalseid muutusi), USA Balti riikide annekteerimise mittetunnustamise poliitika. Balti riikide esindustel lubati USA-s tegevust jätkata, nende aktivad pankades külmutati, nende varasid ei antud NSV Liidule välja. See doktriin kestis 50 aastat ja seda arvestasid teised lääneriigid. Rahvusvahelise õiguse järgi kestsid Balti riigid ajutiselt okupeerituna õiguslikult edasi.

Vaata ka seotud peatükki

• Eesti iseseisvuse aeg (1918–40)

EE 11, 2002