Eestisse jõudis kartul 18. sajandi keskel. Esialgu kasvatati teda mõisaaedades, hiljem ka taluaedades. 19. sajandi keskel hakati teda põldudel kasvatama. Ulatuslik kartulikasvatus Eestis algas 1870. aastatel: siis valmis Tallinn–Peterburi raudtee ja avanes Peterburi turg, kartulist hakati piiritust ja tärklist tootma, tema tähtsus toiduainena ja loomasöödana suurenes. Edukamatele kartulikasvatajatele anti rahalisi preemiaid, jagati aurahasid ja -märke. Enne I maailmasõda kasvatati kartulit Eestis umbes 78 000 ha-l, keskmine hektarisaak oli 117 ts ja kogusaak umbes 900 000 t. Pärast I maailmasõda oli Eesti kartulitootmises ühe elaniku kohta maailmas esikohal. Esimesed kartulivõtumasinad toodi Eestisse USA-st 1908–14. 1929. aastal oli Eestis 913 ning 1939. aastal 3355 kartulivõtumasinat. 1920. aastatel eksporditi toidukartulit Soome ja Rootsi. 1930. aastatel võeti suund seemnekartuli müügile. Alates 1932. aastast eksporditi Eesti seemnekartulit Itaaliasse, Hispaaniasse, Šveitsi, Suurbritanniasse, Norrasse, Portugali, Palestiinasse, Argentinasse, Uruguaysse jm. 1935. aastal müüdi kartulit välisriikidesse 2360 t. Kartulikasvatuse arengut ja eksporti õhutas 1929. aastal loodud Eesti Kartulikasvatajate Ühing. 1940. aastaks suurenes kartuli kasvupind 83 200 ha-ni. Kartulikasvatuse kõrgaeg oli 1960.–70. aastail, 1964. aastal toodeti Eestis ühe elaniku kohta 1148 kg kartuleid (Poola järel maailmas teisel kohal). 1970. aastatel hakkas kartuli kasvupind vähenema, see jätkus ka 1980. aastatel. Kuni 1990. aastateni oli kartuli kasvupind Eestis vahemikus 70 000–80 000 ha, saagikus oli 1966. aastast 1990. aastani keskmiselt 150–170 ts/ha, mõnel soodsal aastal saadi isegi kuni 190 ts/ha, see oli kuni 2 korda väiksem kui mitmes arenenud Lääne-Euroopa riigis saadud saak. 1990. aastatel vähenes kartuli kasvupind Eestis enam kui 2 korda (1999. aastal kasvatati kartulit 311 00 ha-l) ja ka saak oli eelnenud perioodiga võrreldes suhteliselt väike. Kartuli tarbimine elaniku kohta langes 143,6 kg-lt (1996) 67,3 kg-ni (2007), s.o 46,9%. 20. ja 21. sajandi vahetusel hakkas Eestis rohkem levima kartulimardikas, ka tema kahjustus vähendab kartulisaaki. Kartuliaretusega (sh haiguskindlate sortide aretamisega) tegeleb Eestis Jõgeva Sordiaretuse Instituut ning seemnemugulate tervendamisega Eesti Maaviljeluse Instituudi taimebiotehnoloogia osakonna EVIKA kartuliosakond. Eestis on kartuli suurtootjaid, kes kasvatavad kartulit lauakartuliks ja seemneks.

Kartuli kasvupind oli 20. sajandi lõpuks võrreldes 1980. aastatega umbes 2 korda vähenenud, aastatoodang 1 inimese kohta oli 220–340 kg. Kartulit 1990. aastate lõpul ei eksporditud. 2010. aastal kasvatati kartulit 9100 ha ning kogusaagiks saadi 153 700 t, mis teeb keskmiseks saagikuseks 17,0 t hektari kohta. 2010. aastal jäi kartuli kasvupind võrreldes 2009. aastaga samaks, kogusaak aga suurenes 10,5% ja saagikus 11,1%. Kartuli tarbimine on viimastel aastatel järjepidevalt langenud ja seda eelkõige loomasöödana kasutamise vähenemise arvelt. Kui 2005. aastal oli kartuli tarbimine kokku 229 100 t (sellest loomasöödana 44 200 t), siis 2009. aastaks oli see vähenenud 29,8% ehk 160 700 tonnini (loomasöödana 12 700 t). 2009 söödi Eestis kartulit elaniku kohta keskmiselt 84,2 kg. Eesti kartulit eksporditi mitmesse riiki, kõige rohkem Venemaale.

Loe täiendavalt artiklit kartul.

Välislink

• TÜ Talukartul koduleht

EE 11, 2002; EME; muudetud 2011