Kartulitaim

kartul (Solanum tuberosum), kultuurtaim maavitsaliste sugukonnast maavitsa (Solanum) perekonnast. Pärineb Lõuna- ja Kesk-Ameerikast. Looduslikult on kartul mugu­laid moodustav mitmeaastane isetolmlev rohtne taim, kultuuris kasvatatakse teda üheaastase taimena, sest tema elutsükkel alates mugulate idanemisest kuni uute mugulate moodustumiseni vältab ainult ühe vegetatsiooniperioodi. Kartulit paljundatakse kas seemnete (sordiaretuses) või mugulatega. Mugulaid kasutatakse toiduks, söödaks ja tööstuse tooraineks (mitmesuguste toodete ja pooltoodete, tärklise, siirupi, piirituse jm valmistamiseks). Kartuli varre sõlmevahede ristlõige on enamasti kolme- või neljakandiline, varre värvus roheline, kuid antotsüaani sisaldumise korral puna­kas kuni tumevioletne. Kartulil on paaritusulgjagune lihtleht ja valgete, punavioletsete, sinivioletsete või siniste kroonlehtedega viietine õis ning kahepesaline paljuseemneline vili (mari). Kartuli rohelised taimeosad ja ka roheliseks muutunud mugulad sisaldavad mürki solaniini. Kartulimugul moodustub mullasisese varre külgharu ehk stooloni tipus toitainete kogunemise tõttu. Mugulad on ümmargused, piklikud või elliptili­sed, nende põhivärvus on valge, punane või sinine ning sisuvärvus valge, kollane, punane või sinine. Kartulimugulates on keskmiselt 22,4% kuivainet (kõigub 13–29,3% vahel), millest enamiku moodustavad läm­mastikuta ekstraktiivained (70–85% kuivainest on tärklis). Mugulates on rohkesti C-vitamiini (10–30 mg 100 g kohta). Kartul on heade maitseomadustega mahla­kas loomasööt, mida võib sööta kõikidele loomadele. Sigadele söödetakse kartulit aurutatult või silona, kesiku­tele keskmiselt 15%, peekonisigadele ja imetavatele emistele 30%, tiinetele emistele ja kultidele kuni 40% ratsiooni toiteväärtusest. Lehmadele sööde­takse pestud toorest kartulit harilikult 5–10kg (maksimaalselt kuni 20 kg), täiskasvanud lammastele kuni 2 kg, hobustele aurutatult 6–8 kg päevas. Üks kilogramm toorest kartulit annab veistele söötes keskmiselt 2,6 MJ ja aurutatud kartul sigadele söötes 3,6 MJ metaboliseeruvat energiat. Päikese käes seisnud, roheliseks muutunud kartulid ja kartuliidud sisaldavad solaniini ning neid ei tohi loomadele sööta. Kartuli vajadust abiootiliste kasvutegurite suhtes rahuldavad kõige paremini parasvöötme tingimused. Mugulate mada­laim idanemistemperatuur on 7–8°C, pealsete kasvamiseks on soodsaim temperatuur 19–21°C ja mugulate kasvamiseks 15–18°C. Nendest temperatuuridest kõrgemal või madalamal assimilatsioon ja mugulate kasv aeglustuvad ning temperatuuril alla 8 ja üle 27°C lakkavad. Pealseid kahjustab –2°C-st madalam temperatuur. Kartul eelistab kobedat, õhu- ja huumusrikast ning nõrgalt happelist (pH 5–6) mulda ning ta on heaks eelviljaks kõigile põllukultuuridele, eelkõige teraviljadele. Kartulikasvatus on töömahukas, teda tuleb kasvuajal mullata. Kartulikoristuseks on Eestis alates 1950. aastatest kasutatud kartulikombaini, kuid võetakse ka käsitsi.

Eestisse jõudis kartul 18. sajandi keskel, algul kasvatati teda mõisaaedades, hiljem ka taluaedades ja 19. sajandi keskel hakati kartulit kasva­tama põldudel. Enne I maailmasõda kasvatati kartulit Eestis umbes 78 000 ha-l, keskmine hektarisaak oli 117 ts ja kogusaak umbes 900 000 t. Pärast I maailmasõda oli Eesti kartulitootmises ühe elaniku kohta maailmas esikohal. Kuni 1990. aastateni oli kartuli kasvupind Eestis vahemi­kus 70 000–80 000 ha, saagikus oli 1966–90 keskmiselt 150–170 ts/ha, mõnel soodsal aastal saadi isegi kuni 190 ts/ha, see oli kuni 2 korda väiksem kui mitmes are­nenud Lääne-Euroopa riigis saadud saak. 1990. aastatel vähenes kartuli kasvupind Eestis enam kui 2 korda (1999. aastal kasvatati kartulit 31 100 ha-l) ja ka saak oli eelne­nud perioodiga võrreldes suhteliselt väike. Kartulikasvatuse teevad riskialtiks kergesti levivad kartulihaigused ja -kahjurid: lehe-, kuiv-, märg- ja ringmädanik, hõbe-, süvik- ja harilik kärn, kuivlaiksus, varrepõletik, viirus­haigused, kiduussid ja ingerjas. Kartulivähi levikut on Eestis suudetud vältida (vähikindlad sordid), samuti kasvatatakse Eestis kiduussikindlaid kartulisorte. 20. ja 21. sajandi vahetusel hakkas Eestis rohkem levima kartulimardikas. Kartuliaretusega tegeleb Eestis Jõgeva Sordiaretuse Instituut ning seemnemugulate tervendamisega ka Eesti Maaviljeluse Instituudi taimebiotehnoloogia osakonna EVIKA kartuliosakond.

Loe täiendavalt artiklit Eesti kartulikasvatus.

Välislink

• MTÜ Eesti Kartul koduleht
• Toidutare.ee (kartul)
• Kartul maheviljeluses

EME 1, 2008; muudetud 2011