Eesti rändrahnud ja kivikülvid

Rändrahnud

Olulisemate juhträndkivide levik Eesti rändrahnude seas ja nende lähtealad. A – Ahvenamaa rabakivi; E – Edela-Soome rabakivi; O – Satakunda oliviindiabaas; T – Tammela uraliitporfüriit; H – helsingiit; P – Pellinge uraliitporfüriit; V – Viiburi rabakivi; S – Suursaare kvartsporfüür; L – Läänemere punane kvartsporfüür; M – Läänemere mandelkivi

Suured rändrahnud on kivimiplokid, mis mandrijää on põhjapoolsetelt aladelt lahti rebinud ja Eesti alale kandnud, nad on saanud siinse maastiku lahutamatuks koostisosaks. Erinevalt väiksematest rändkividest, mida on põldudelt hulgaliselt koristatud ja purustatudki, on suured rahnud (ümbermõõt üle 10 m) enamasti paigale ja kahjustamata jäänud. Neist suurimaid – nn hiidrahne (ümbermõõt üle 25 m) – on ligi 100, enamasti on need hästi tuntud ja looduskaitse all. Suurte rahnude paiknemises ilmneb seaduspära: tihedamini on neid Eesti põhjaosas (rannikualadel ja läänesaartel), sisemaa suunas rahnude hulk väheneb. Rahnude kivimilises koostises valdavad happelise koostisega magmalised süva- ja moondekivimid (graniidid, graniitgneisid). Põhjaranniku suurte rahnude hulgas valdavad rabakivid, Lõuna-Eestis nende osakaal kahaneb, sest sinna on jõudnud rohkem jääkandele vastupidavamaid kivimeid – migmatiite, peeneteralisi graniite ja muud sellist.

Meie esivanemaile mõistatuslike maastikuelementidena tundunud suured rändrahnud on kandunud rahvaluulesse. Peaaegu igaühel neist on oma nimi ja paljudega seostuvad legendid. Enamasti kajastavad need üleloomulike jõudude tegevust: Lääne-Eestis peamiselt Vanakurja, Ida-Eestis rohkem Kalevipoja ettevõtmisi. Rahnudega seostuvaid pärimusi on ka võõramaiste valitsejate ja väejuhtide, õnnetute armastuslugude, inimliku halastuse ilmingute jms kohta. Suured rändrahnud tekitasid looduse suhtes aupaklikkust, see on neid säästnud inimtegevuse mõju eest. Suured rahnud on olnud ka ajaloolised maastikuorientiirid, neid on kasutatud piiritähiste, meresõidumärkide ja reeperitena.

Suurte rändrahnude registreerimist ja kaitse propageerimist alustas Eestis 19. sajandil Gregor Helmersen. Suure panuse andis Eesti Looduseuurijate Selts, kus koostati sellealane kataloog. Täielik ülevaade suurte rändrahnude kohta on koondatud Eesti ürglooduse raamatusse, mille koostamise algatas Herbert Viiding.

Käsmu rannas leidub mitmes kohas rändrahnusid.

Viinistus on kaitse all olev rändrahn elamu kõrval.

Läänemaal Pullapääl on tee kõrval suur rändrahn.

Kivikülvid

Helmerseni kivid

Kivikülvid on maastikul olevad rändrahnurikkad kogumid ja needki pälvivad loodushoidu. Üks kivikülvi tüüp – nurgeliste rahnutükkide kogum – on tekkinud suure rahnu kohapealsel lagunemisel või külmunud olekust lahtisulamisel. Tuntuimad niisugused kivikülvid on Palmses asuvad Palmse Kloostrikivid ja Kärdla lähedal asuvad Helmerseni kivid.

Teistsugused kivikülvid on tekkinud siis, kui rüsijää on mererannal rahnud kokku lükanud. Niisuguseid kuhjeid leidub palju nüüdisrannal, aga ka vanade, peamiselt Litoriinamere rannaastangute jalamil, näiteks Pakri poolsaarel ja Käsmus.

On ka otseselt moreenist välja pestud kivirohkeid alasid, mida rüsijää hiljem ei ole kuhjanud (Saaremaa ja Läänemaa alvarite kivikülvid, Viljandimaal Õisu rahnukülv ja mõni teine).

Erivormina käsitletakse jõelist (näiteks Pirita orus) või jääsulamisvee toimel moreenist välja pestud rahnukogumit (Tartumaal Õvil).

Eesti ilmekaimad kivikülvid on registreeritud ja kirjeldatud Eesti ürglooduse raamatus.