herilaseviu

herilaseviu (Pernis apivorus), Euraasia metsasteppide, steppide ja mägimetsade haugaslane, levila põhjapiir Kesk-Rootsis, Põhja-Soomes ja Obi alamjooksul, idapiir on Altais. Ta ei ole oma levila piires kusagil arvukas (see võib olla seotud tema toitumise omapäraga). Ta on hiireviust suurem, pikkus 52–60 cm, tiibade siruulatus 135–150 cm, saba pikk, tiivad suhteliselt kitsad. Ümber silmade ja laubal lühikesed karmid soomusjad suled, mis kaitsevad lindu herilaste nõelamise eest. Toitub peamiselt herilaste vastsetest, kraapides pinnases paiknevaid herilasepesi küünistega laiali. Põhitoidu nappuse korral sööb ka konni, sisalikke, pisinärilisi, väikesi linde, mardikaid ja rohutirtse. Pesitseb puu otsas, pesa on alati ehitud haljaste okstega. Kurnas on enamasti 1–2 muna. Mõlemad vanalinnud hauvad. Võib kasutada ka teiste lindude vanu pesi. Rändlind. Talvitab Aafrika troopilistes metsades.

Eestis on herilaseviu üldlevinud, kuid väikesearvuline haudelind. Saabub aprillis-mais, lahkub augusti lõpus ja septembri alguses. Looduskaitse III kaitsekategooria liik.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • T. Randla. Eesti röövlinnud. Kullilised ja kakulised. Tallinn, 1976
  • Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
  • O. Renno (koostaja). Eesti linnuatlas. Tallinn, 1993
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
  • L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterstöm. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislingid

Loodud 2011