hernes

Harilik hernes

hernes (Pisum), ronirohttaimede perekond liblikõieliste sugukonnast; 6 liiki Vahemere mail ja Lääne-Aasias. Kasvatatakse kaht üheaastast liiki. Tuntuim liik harilik hernes (P. sativum) jaguneb põldherneks (söögi- ja söödahernes) ning aedherneks.

Harilik hernes on vanimaid kultuurtaimi (kasvatati Lähis-Idas 7000–5000 aastat eKr); vormirikas. Eristatakse sel­lesse liiki kuuluvaid kaht põldherne teisendite rühma – söögiherneid (valgeõieline, heamaitseliste heledate seemnetega) ja söödaherneid (violetsete õitega, tumeda­värvilise seemnekestaga) – ning kaht aedherne teisendite rühma – üdiherneid (toiduks tarvitatakse kortsus pinnaga seemneid) ja suhkru- ehk lestherneid (toiduks tarvitatakse mahlaseid kaunu koos poolvalminud seemnetega).

Tüviherne vars kasvab laiuti, õied on koondunud taime tippu, lehetu herne sulglehekesed on muutunud tuge­vateks köitraagudeks, abilehed rudimenteerunud (afila-tüüp), poollehetu herne sulglehekesed on muu­tunud köitraagudeks, kuid abilehed on normaalsed. Herne seemnetes on valku 22–35%, haljasmassis 3–4%. Seemneid tarvitatakse söögiks ja söödaks, haljasmassi söödaks ja haljasväetiseks. Hernes on segavilja ja segatise komponent. Maailmas on herne külvipind 8–9 miljonit ha. Eestis on kasvatamiseks soovitatud 2 söögihernesorti – 'Mehis' ja 'Sum' – ning 3 üdihernesorti – 'Gribovi vara­jane' (varavalmiv), 'Aamisepp' (keskvarane) ja 'Loo­ming' (keskvalmiv).

Seemnete madalaim idanemistemperatuur on 1–2°C, kasvuks sobivaim temperatuur on 15–20°C. Hernest kasvatatakse parasniiskel, keskmise viljakusega neutraalsel mullal, külvatakse kas puhaskülvis või segus tugitaimedega (kaer, valge sinep jt). Eestis kahjustavad hernest hernekärsakad (Sitona), hernemähkurid (Laspeyresia) jpt kahjurid ning haigustest herne laikpõletik (tekitaja Ascochyta pisi), hahkhallitus (Botrytis cinerea) ja jahukaste (Erysphe cimmunis).

VE, 2006; EME 1, 2008 (E. Reimets); muudetud 2011