Põhja-lonthüljes

Viigerhüljes tüüpilises puhkeasendis

hülglased (Phocidae; ingl true seals, ka earless seals, vn настоящие тюлени), loivaliste seltsi (uusimates süsteemides kiskjaliste seltsi loivaliste alamseltsi) kuuluvate imetajate sugukond; hõlmab 19 nüüdisliiki, neist enamik elab meres, mõni ka järves (Laadoga, Saimaa ja Baikali järves). Hülglaste voolujoonelise keha pikkus on liigiti 1,2–6,5 m ja mass 90–3500 kg. Kehal kasvab karm pealiskarv, aluskarva peaaegu ei ole. Neil ei ole kõrvalesti, sukeldumise ajal sulguvad neil nii kõrva- kui ka ninaavad.

Hülglased elavad koos salguti, mõnikord on kari suur. Suurem osa hülglasi poegib jääl. Osal hülglastel sünnivad pojad pehme villataolise, enamasti valge loote- ehk titekarvaga (lanuugoga), mitme liigi noorloomal on ka äsja vahe­tunud karv väärtuslik, mistõttu on neid karusloo­madena palju kütitud (näiteks tapeti Newfoundlandi sigimisalal 1960. aastatel aastas kuni 180 000 grööni hülge – Phosa groenlandica – poega).

Toituvad kaladest ja veeselgrootuist, toiduotsinguil võivad sukelduda kuni 100 m sügavusele, jäädes vee alla 15 minutiks. Külmunud veekogus hoiavad lahti hingamisauke (nn rindauke). Magavad veepinnal hõljudes, kividel või kuival maal lesides. Sobivatesse lesilatesse koondub tavaliselt hulgaliselt hülgeid, lesilates olevaid koondisi kutsutakse lesinguteks. Maapinnal liikudes vonklevad kehaga, tagaloivad lohisevad järele, ujudes on nad kiired, nõtked ja osavad. Häälitsevad haukuvalt või möögivalt möirates.

Hülglaste keha polsterdab paks rasvakiht ja see teeb võimalikuks elamise ka väga karmides tingimustes. Nii on levinud Antarktikas viis liiki hülgeid: weddelli hüljes ehk sukelhüljes (Leptonychotes weddelli), krabihüljes (Lobodon carcinophagus; maailma arvukaim hülgeliik), rossi hüljes ehk nosuhüljes (Ommatophoca rossii), lõuna-lonthüljes ehk lõuna-merielevant (Mirounga leonina; maailma suurimaid hülglasi) ja merileopard (Hydrurga leptonyx; tema isasloom on emasloomast väiksem). Merileopard on kiskeluviisiga, kuigi 65% tema toidusedelist moodustavad krill, kalad ja peajalgsed, murrab ta teiste hüljeste poegi ja pingviine. Viimaseid püüab ta vees väga osavalt ja kiirelt manööverdades. Kõige soojalembesemad on munkhülged (Monachus; kolm liiki), kes elavad lähistroopilistes soojades meredes. Hawaii munkhüljes (M. schauinsland; säilinud arvatavasti ainult Hawaii loodesaartel rajatud reservaadis) ja vahemere munkhüljes (M. monacus) on äärmiselt ohustatud ning kariibi munkhüljes (M. tropicalis) on loodusest ilmselt hävinenud. Maailma punase raamatu ohustatud liikide nimekirjas on ka kaspia hüljes (Pusa ehk Phoca caspica; eriti ohustatute kategoorias). Tavalisimaid hülglasi on Vaikse ookeani kirde- ja idaosas elutsev põhja-lonthüljes (Mirounga angustirostris). Osa liike püütakse töönduslikult naha ja rasva saamiseks. 

Mütoloogias nimetati hülgeid vaarao karjaks (need arvati olevat vaarao uppunud sõdalased).

Eesti hülglased

Eesti hülglased. Ülal viiger-, keskel hallhüljes, all titekarvas hülgepoeg

Eesti vetes on kohatud kolme hülglase liiki, kellest kollakashalli tumedate laikudega kirjatud randalit (Phoca vitulina) pole 20. sajandil enam nähtud. Hallhüljes (Halichoerus grypus) ja viigerhüljes (Phoca hispida, ka Pusa hispida) on kaitsealused liigid (mõlemad kuuluvad looduskaitse II kaitsekategooriasse). Hallhüljes on 120–195 cm pikkune, massiga 45–130 kg (isane on suurem), koon pikk. Pojad sünnivad jääl või (jää puudumisel) avamere lageda­tel saartel ja rahudel. Hallhülge arvukuses on olnud suuri kõikumisi. 20. sajandi algul oli teda Eesti vetes arvukalt, näiteks Naissaare ja Paljassaare vahelistel madalatelgi, siis 20. sajandi lõpukümnendeil muutus ta haruldaseks. Seda põhjustasid aeglane sigimine, hülgetaudid ja suur tundlikkus mürkkemikaalide suhtes. 21. sajandi esimesel kümnendil on aga hallhüljeste arvukus kasvanud, näiteks Lääne-Eesti saarestiku piir­konnas. Viigrit ehk viigerhüljest on peetud üldisemalt tavalisemaks, ta on keskmiselt 121–135 cm pik­kune, massiga 36–113 kg (isane on suurem), koon ümar, keha katavad kollakasvalged laigud. Tema pojad sünnivad jääl või lumekoopas. Viigri üldlevila hõlmab Jäämerd, Atlandi ja Vaikse ookeani põhjaosa meresid, Laadogat ja Saimaa järve. Teda on mõõdukalt kütitud. Viimasel ajal on viigerhülge arvukus Läänemeres kiires languses ja ta on kantud Eesti punase raamatu (2008) ohustatute kategooria nimekirja. Mõlema liigi sigimisedukust pärsib soe, jäävaba talv.

VE, 2006; MerLe, 1996; EE 1, 1986; EME 1, 2008; muudetud 2011