keskkonnategurid, ökoloogilised tegurid, ökotegurid, ökoloogilised faktorid, keskkonna ained ning energia- ja infovood, mis mõjutavad biosüsteeme (sealhulgas organisme). Keskkonnategurid loovad organismile ainelise keskkonna (meediumi) ja määravad selle elukõlblikkuse astme (toidu hulga ja laadi, sigimisolud, varjevõimalused jms, ka elukoosluse ning selles olevate vaenlaste, parasiitide ja sümbiontide hulga). Eristatakse abiootilisi ja biootilisi tegureid.

• Abiootilised tegurid on kosmiline kiirgus, klimaatilised (õhutemperatuur, -niiskus ja -liikumine, sademed), edaafilised ehk mullastikulised (mulla omadused), orograafilised (pinnamoe laad) ja hüdroloogilised (vee omadused).
• Biootilised tegurid on organismide elutegevusest põhjustatud protsessid ja mõjud ning avalduvad liigisiseste ja liikidevaheliste suhetena (koaktsioonidena). Liigisisestest suhetest on olulisimad liigisisene konkurents, selgroogseil ka hierarhia (karjalise eluviisi puhul) ja territoriaalsus (nt pesitsemise puhul). Liikidevahelised suhted võivad olla kasulikud mõlemale osalisele (sümbioos) või ainult ühele (näiteks kiskja ja saaklooma suhted, parasitism, kommensalism). Inimtegevuse mõju käsitletakse ka omaette – antropogeensete teguritena. 

Taimede keskkonnategurid ehk kasvukohategurid jaotatakse füsioloogiliselt otsetoimivaiks (näiteks valgus, soojus, süsinikdioksiid, vesi ja toitesoolad) ja kaudseiks (kliima, pinnamood).

Mingi keskkonnategur võib organismi mõjutada erisuguse tugevuse ehk intensiivsusega; tugevusest oleneb, kas mõju on organismi elutegevusele soodne või mitte. Keskkonnateguri soodsaimat intensiivsust nimetatkse optimaalseks intensiivsuseks ehk optimumiks. Mida rohkem erineb teguri toime tugevus optimumist (on sellest väiksem või suurem), seda enam pidurdub organismi elutegevus. Piire, millest väljaspool organism ei saa eksisteerida, nimetatakse ülemiseks ja alumiseks pessimumiks ehk talumispiiriks, nende piiride vahemikku nimetatakse ökoamplituudiks. Suure ökoamplituudiga (eurütoopsed) liigid taluvad suuri keskkonnategurite muutusi, väikese amplituudiga (stenotoopsed) liigid ainult väikesi hälbeid optimumist. Mingi teguri talumise piirid olenevad ka organismi vanusest, füsioloogilisest seisundist ja teiste keskkonnategurite intensiivsusest (nn keskkonnateguri asendatavusest). Keskkonnategurite ja ökoloogilise amplituudi harmoonia määrab organismi bioloogilise produktiivsuse.

Keskkonnas on peale keskkonnategurite elemente ja protsesse, mis organisme ei mõjuta.

Loe täiendavalt artiklit ökoloogia.

EE 4, 1989; VE, 2006