teadus
teadus, tegevus, mille eesmärk on uute, tunnetuslikult ja praktiliselt oluliste teadmiste saamine ja rakendamine ning juba olemasolevate teadmiste töötlemine, kasutamine ja säilitamine. Teadus kui ühiskondlik nähtus hõlmab vajalike teadmiste ja oskustega inimesi (teadlasi), teadusasutusi (sh raamatukogusid jm infosäilitus- ja -vahendussüsteeme) ja teadusesisest tööjaotust. Teadustegevusega on tihedas seoses teadlaskonna taastootmine (kõrgkool, koolkond). Teadustegevuse lähtealuseks ja vahendiks on mõistetes, seadustes ja teooriates väljendatav teadmiste süsteem. Terminit teadus kasutatakse ka teadusharu tähenduses.
Teadus on kultuuri tähtsaimaid osiseid ja teadusliku maailmavaate alus. Teadusliku tunnetuse põhiskeem on uurimisobjektist vajalikus suhtes olulise väljalõike — uurimisaine — eristamine (fakt, kirjeldus, abstraheerimine, idealiseerimine), abstraktsiooni (üldistuse), eksperimendi ja mõõtmise tulemusena saadud andmete kodeerimine vastavalt rakendatavatele ideedele, printsiipidele, uurimisvahenditele ja -meetoditele, kodeeritud andmete loogiline või matemaatiline töötlemine, saadud tulemuste dekodeerimine ja seadustena, seletustena, kirjeldustena või prognoosidena väljendamine. Tulemusi kontrollitakse eksperimente tehes või tootmises. Tunnetuse olulisi loovuse allikaid on kodeerimis- ja dekodeerimisreeglite ebaregulaarsus (mittetäielik pööratavus), mis annab võimaluse loovaks dekodeerimiseks. Teaduse arenemise põhjustavad tegelikkuse tekitatud vastuolud ning teaduse enese arenguloogika. Viimase põhjal on tekkinud teadust ennast käsitlevad teadusharud, nagu teaduslugu (mille tähtsaimad osised on teadusmetodoloogia, teadussotsioloogia, teadusökonoomika jmt) ja teaduse ajalugu.
Teaduse alged sugenesid Vana-Ida tsivilisatsioonides (babüloonia-assüüria kultuur; Egiptus, teadus; Hiina, teadus; India, teadus). Teadus eristus müüdist kui põhjusi ja üldisi seoseid otsiv taotlus (logos). Idamaade astronoomia-, matemaatika-, meditsiini- jm teadmisi süstematiseeria ja arendati Kreekas (Vana-Kreeka teadus). 4. sajandil eKr hakkas Kreekas kujunema filosoofi ja teadlase kutseala. Umbes samal ajal aksiomaatiliseks teaduseks kujunenud geomeetria ja atomistika olid uue, ratsionalistliku maailmakäsituse aluseks. Hilisantiigist renessansini domineeris teaduses spekulatiivne, natuurfilosoofial põhinev looduse- ja inimesekäsitus. Nüüdistähenduses teadus sai alguse 17. sajandil, kui levisid eksperimendil põhinev meetod, matemaatika rakendamine ja analüütiline maailmakäsitus. Hakkasid arenema rakenduslikud teadussuunad ja tehnika, mille varal Euroopa tsivilisatsioon saavutas majandusliku ja sõjalise üleoleku nendest tsivilisatsioonidest, milles oli jäänud valdama natuurfilosoofiline maailmakäsitus. Masintootmise tekkides sai teadus tootmist aktiivselt suunavaks teguriks, teaduse ideoloogiat hakkasid määrama täppis- ja loodusteadused ning nendele tuginevad rakendusteadused. Teadusliku maailmapildi taotlused väljendusid kõige järjekindlamalt füüsikas. Alates 20. sajandi II poolest on teaduse ja tootmise kiirenevast arengust sugenenud ohtude (stsientism ja antistsientism, globaalprobleemid, Rooma Klubi) taustal hakatud enam tähtsustama humanitaar- ja ühiskonnateadusi ning otsima teaduse arengu avaramaid lähtealuseid. 1960. aastateni peeti teaduse arengu käsitlemisel õigeks teaduse kumulatiivse arengu kontseptsiooni, mille kohaselt uued teadmised lisanduvad vahetult vanadele. Seejärel muutus valdavaks paradigmaatilise arenemise kontseptsioon, mille järgi teaduse ja teadusharude kumulatiivse arengu ajajärgud vahelduvad paradigmat muutvate murranguperioodidega.
Kirjandus
- A. F. Chalmers. Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?: arutlus teaduse olemusest ja seisundist ning teaduslikest meetoditest. Tartu, 1998
- T. Kuhn. Teadusrevolutsioonide struktuur. Tartu, 2003
