Klipper Baltimore

Klipper Cutty Sark

klipper (ingl clipper, vn клипер), pikk ja kitsas purjelaevanduse kõrgperioodi kiirpurjelaev. Nimetus tekkis 1812. aasta paiku seoses väikeste kiirpurjekate ehitamisega Põhja-Ameerika idarannikul, eriti Baltimore’is. Need Baltimore’i klipperid olid 90–200-tonnise kandevõimega, teravate veeliinidega kahemastilised laevad. Tugeva ahtripoolse kaldega mastid kandsid kõrgeid kahvelpurjesid alamastil ja 1–2 raapurje fokk- ning mõnikord ka groottengil. 1831 rakendasid inglased esimestena väikesi klipper-kuunareid ja -prikke oopiumi veoks Indiast Hiinasse. Peagi osalesid selles tulusas äris ka ameeriklased. Nii kasvas väga erineva purjestusega oopiumiklipperite arv.

Pärisklipperiteks loetakse aga 1840–70 ehitatud kiirpurjelaevu, mille tunnused olid sale kerekuju, ette väljaulatuv kaarjas vöörtääv (klipperivöör), väga kõrged mastid ja tohutu purjepind. Nad olid harilikult 3-mastilised täis- ja parklaevad ning neil kasutati raapurjedele lisaks ka leipurjesid. Seoses kullaleiukohtade avastamisega Californias 1848 hoogustus USA-s kipperite ehitus. Massiline kullaotsijate ja seiklejate väljaränd toimus nn California klipperitel Põhja-Ameerika idarannikult Hoorni neeme kaudu San Franciscosse.

Kui Austraalias avastati kullamaardlaid, kasvas Suurbritanniast väljarändajate arv järsult. Inglaste nn Austraalia klipperite vähesuse tõttu tuli kiiresti uusi juurde ehitada; neid osteti ja telliti ka USA-st. Iga-aastasel teeveol Hiinast Suurbritanniasse ja USA-sse osalesid nii Briti kui ka Ameerika klipperid (nn tee-klipperid). Nende vahel toimus tihe võistlus, sest hooaja esimesele Inglismaale jõudnud klipperile maksti preemiat. 1865 kaotati preemia maksmine, kuid hooaja esimese teelasti eest maksti kõrgemat veotasu.

Aurulaevanduse kiire areng tekitas purjelaevadele tugeva konkurentsi. Olukord muutus eriti tõsiseks pärast Suessi kanali avamist (1869). Sellele vaatamata jätkusid tee-klipperite võiduajamised aastani 1872. Tuntumaid klipperiehitajaid oli Donald MacKay.

Vaata lisaks artiklit Cutty Sark.

MerLe, 1996; VE, 2006